Sõnad

Allikas: Instagram @ mattkahn

Eks ole üsna selge, et kes kogu aeg viu-viu teeb, on negatiivne inimene.

Kui ma ise märkan ennast viu-viu tegemas, siis saan kohe aru, et olen midagi uut ja ilmselgelt liiga rasket oma ellu lasknud.
Ja mõnikord me peame haiget sugulast vaatamas või asju ajamas käima, mis siis, et on raske.

Tohutult hea on, kui keegi meile ütleb, et kuule ära räägi sellest-ja-sellest kogu aeg! Mulle Väiku on öelnud Emmakese kohta ja see on alati nagu silmi avava laksaka andnud.
See tähendab: ära tee seda asja / ära suhtle selle inimesega, mis/kes tuju nii pidevalt pahaks ajab, et juba teised tüdinevad ka ära. Meie kurtmine pole mitte lihtsalt eneseväljenduseks - me võiksime teadvustada, et me ei käi üle sellest asjast/inimesest praegu ja see tuleb elimineerida / annihileerida / oma elust välja pukseerida vms :D
Mõnikord mõtted ei tule nii selgelt esile kui sõnad, mis me kuuldavale toome.
Alles midagi välja öeldes saame aru, et midagi on valesti.
Mul juhtub pidevalt, et ma lähen Mehega mingi asja üle nõu pidama ja jõuan ise lahenduseni ka, aga ma siiralt usun, et kui ma poleks temaga rääkima läinud, poleks jõudnud. Ja ma alati ütlen: "Aitäh sulle, kallu!" isegi siis, kui tal pole vaja olnud suud lahtigi teha :D


Kõige kohutavam on see, et kui see viu-viu-olukord on natuke aega juba olnud, siis enam ei märkagi, et oot-oot, ma viugun siin - mis lahti? See saab uueks normiks. Kui see saab uueks normiks, pole meil kiiret selle olukorra muutmisega. Muudame alles siis, väiksed viiksud päris suurteks kräunatusteks paisuma tahavad hakata.


///Hehe, ma spontaanselt võdisesin üle keha ja häälekalt, kui viimase lause kirja olin pannud :D :D :D ///