Kolmapäeval psühhiaatri juures olin ära rääkinud need asjad, mis praegu neljas tuules võiksid liikuda ja mul pole aimu, mis saab, ning kuidas see väljendub mu füüsilises tervises/enesetundes. Psühhiaater kiitis mu praeguse käitumise heaks ja küsis, aga kuidas mu meeleolud on?
Ütlesin, et teate mis ... põhiliselt ma tunnen tänulikkust.
Et kui ma tõesti ei tea, mida teha ja midagi oleks teha vaja, siis sõidab keegi mu ellu hea nõuandega ja võimalusega seda teostada sisse :)
Mul pole endal mingit soovi olla 'krüptiline', kuid olen tasapisi õppinud austama teiste inimeste soovi, et nende asju ei lahataks mu blogis.
Mõnele inimesele tõesti sobib asjadest rääkimine siis, kui kõik on paigas ja selle paigaga ollakse rahul. Ma ise nagu võiks ligadi-logadi asjadest ka rääkida ...
Kuigi me teame, et inimmeel on muutlik - nüüd on Neitsovi-poisi draamadele lisandunud Sireti-Repinski-Katja lugu ja kas inimesed ütlevad, et nii tore, et te elate südamed/muutlikud meeled peopesal?
Üldsegi mitte, reeglina põlastatakse seda seebiooperit kujutlemata, et selline segadus võib saata ka ennast, kuigi üldse mitte tingimata intiimsuhtes. Igasugustes valdkondades võib olla seda tahan-tegelt ei taha, hakkan asju ajama-ei, panen pidurit afekti.
On raske märgata, et kui me nuriseme, on meie töö see asi korda ajada - kuigi reeglina nuriseme me välise üle, nagu väline oleks meie enesetundes süüdi.
Kui elame tänutundes, siis laieneb see kõikjale (sh endale) ja nii on hea elada.
No comments:
Post a Comment