"We have to change the way
we speak about reality
and then it will be perceived as different."
— Terence McKenna
Peaks olema üsna selge, ainult ego juhitav elu kulgeb nii, nagu meile on õpetatud.
Kes tahab olla elav ja ehe, peab endale ise tee leidma, ja siis ka sõnad selle kirjeldamiseks.
Kuni me seda liiga raskeks, võimatuks, tüütuks, imelikuks peame, kehtib egokeskne, jõu, surve ja pingutuste maailm. Nagu elu oleks üks lõputu to-do list.
Nagu elu käikski lihtsalt nii, et ühe kohustuse täidad ära ja siis asud järgmist täitma või häbenema, et ei jaksa ja vabandama, et ei teinud.
Kas me tõesti sündisime selleks, et endast hingelisus ja elutunne välja kurnata kultuuri poolt meile kaela kuhjatud ootusi täites? Meie elu on meie oma!
Põhjus, miks me konformeerume on see, et meid on õpetatud uskuma, et meil on vaja teistele meeldida..., ja õpetatud uskuma, et me meeldime inimestele, kui me käitume nende ootusi mööda. Tegelikult, kui me puhtsüdamlikult räägime, miks me ei taha mingeid asju teha, siis meist saadakse aru ja veelgi enam - see annab teistele inimestele võimaluse mõelda selle üle, et äkki nemad ka tahavad rohkem autentsust oma ellu.
Mina tunnen, et ma olen vaba.
Ma tean inimesi, kes seda ka räägivad, kuid nad ei tunne end kohalolevana, kojujõudnuna, turvalisena. Neil on tunne, et kusagile on veel vaja jõuda, midagi on veel vaja teha. Minul pole. Küll ma jõuan igale poole ja teen mida vaja, pole mingit põhjust sellele mõelda, elu ise liigub ja elab.
"There is a transcendental dimension beyond language.
It’s just hard as hell to talk about it."
— Terence McKenna
2 comments:
Nojah, noh!
Ma päriselus olen ka seda kogenud. Et tegelt ma meeldingi autentsena, jee, ja mõned head netituttavad on ka oma elu sisse vaatamiseks inspikat saanud.
Aga ma netis sain siiski vahepeal nii palju peksa, et jäin peaaegu - no mõneks ajaks - uskuma, et inimesed ikka tAHAvadki mult midagi muud, kui annan.
Nad siin (netis) olid põhimõttelised: et ega nad keegi mind tunne ja konkreetselt ei tahtnud ise midagi, aga PÕHIMÕTTELISELT teen ma valesti, tehes, mida tahan.
Kuigi mitte ükski mu päriselulähedane.
Noh, sestsaati vähemalt mitte, kui ma mõningatest inimestest oma elus ilma jäin/loobusin. =) Phmt - kellele ei meeldinud, läksid ära ja mul oli hiljem alati hea meel.
Tegelt on neid maha jäänud inimesi mitupalju, sealjuures ka kaks toonast "parimat sõpra" ja veel kaks "väga head sõpra". Aga tõsi on, et ma ei tunneta seda/neid kaotusena. Me ajame eri asja, läksime eri teid, meil ei olnud enam üksteisega tore - kuidagi väga puhas oli kõik, keegi ei kannatanud.
Et noh - ma ei tea mispidi see loogika on. Kas ma meeldin ikka neile, kes mulle loevad, või mulle loevadki need, kellele ma meeldin?
Kuid fakt on, et mul on (enamasti, ent mitte ainult) uued toredad inimesed ja üldse pole kahju ega hirm ega vastik vanade pärast.
Nad ei sobinud uue minuga ja siis tuli lihtsalt lahkumine. Sõnastatud ja lihtne. Peaaegu alati. (Mitte päris alati, sest üks suhe oli natuke keerulisem - aga ka aint natuke).
Jaa, tõsi kõik!
Ja kõik on lihtne alles siis, kui oled end autentsusega ära kosutanud ja sada korda näinud, et kõik on niimoodi parem. Elu annab väga palju võimalusi see mõtteviis kahtluse alla seada, just inimeste kaudu, kes meie suunas kulmu kortsutavad ja meid vähem või rohkem rafineeritult halvustavad või omaenda nägemust täitma juhtida üritavad.
Ka mina puutun sellega siiamaani kokku.
Ma mõtlen siis lihtsalt endamisi, kui raske on inimesel, kellel on vajadus, et keegi teine teeks nagu temal on hea ja mitte nagu sellel teisel inimesel oleks hea. Mõnikord ma olen seda mõeldes vait, aga mõnikord ütlen: "Ma saan aru, et sinu maailmas oleks kõik paremini, kui ma teeksin nagu sina tahad. Ma saan aru, et sa soovid, et sul kergem oleks (maailm paremas korras püsiks). Aga sedasama soovin ka mina endale ja ma tunnen, et mina pean hoolitsema enda eest ja mitte sinu eest, seda enam, et sinu eest hoolitsed ju juba sina!" :)
Aga-aga - selliseid juttusid saab rääkida alles siis, kui see päriselt tulebki mitte võitluse-kohast vaid kaastunde- ja mõistmise-kohast - muidu see tundub ülbe ja isegi kuidagi alatu, libe. Ehk siis mina ütlen oma tunde ja otsuse välja ja luban teisel inimesel 100% ise otsustada, mida tema omakorda selle peale tunneb ja ütleb, tal on kõigeks õigus, sh rumaluseks, isekuseks, õeluseks.
Post a Comment