Näen enda ümber (ja väga tõenäoliselt on see lihtsalt üks suur, ühesuguseid inimesi sisaldav mull ja mitte keskmine maailmavaade), et tohutut tähelepanu pööratakse eneseõigustustele. Selle mõte on, et inimesed saaksid aru, miks nad mingi valiku tegid, ja kiidaks selle heaks.
Paraku minuga see nagu ei tööta.
Minu meelest pole üldse tähtis, millised valikud inimesed teevad.
Tähtis on see, mis tunde see valik nende sees tekitab.
Kas nad on soojemad ja õrnemad inimesed selle valiku tagajärjel?
Või on nad kalgimad, kõvemad, ennast ja teisi survestavad?
Seega ma ütlen iga asja peale, et mul on hea meel, kui inimene mulle rõõmsalt teatab, et ta on mingi otsuse vastu võtnud. Kui ta kolm nädalat hiljem ütleb, et võttis vastu vastupidise otsuse, siis on mul jälle tema üle hea meel, kui see ta enda rõõmsaks teeb :D Mõnikord me peame tegema valiku ära, et saada teada, et see ei kõlba kuskile ja alles siis saame teha enda jaoks parema valiku. See kõik on protsess ja pole üldse vaja karta, et midagi läheb valesti.
Lihtsalt aus ja vaatlev tuleb olla, ja küll see eluke kujuneb!
Üldiselt kardetakse, et kui valikutega ei kiirustata, siis jäädakse laia ilma peale pendeldama.
Tegelikult tekitab pendeldamisetunde ja juhuslikkusetunde enda mitte kuulamine.
Ja ma saan aru, et sageli meile tundub, et me ei saa ennast kuulata, sest me PEAME tegema asju oma pere heaks. Kuid ma arvan, et kui me oleme ekspressiivsed ja ausad selles osas, mida me tunneme, siis väheneb võimalus olla fragmenteeritud, segaduses, 'vastu-okslik'. Ja siis me märkame võimalusi, mida enne tähele ei pannud.
Anyway, elu ei pea olema pikk, aga see võiks olla elatud iseendana, vabana, kirglikuna.
"When you don't know where you are going,
it can feel like life is pulling you in every direction.
When you do know, it's the only one: INWARDS."
- Author unknown
No comments:
Post a Comment