Inimlikust viletsusest

"Neediness isn’t a bad thing. It’s a normal response in the body that shows when your needs are unmet. If these needs can’t be met on your own, especially after trying, then there may be some compatibility issues in the relationship."



"At times, your partner will have no love to give. This can be because he or she is exhausted after a long day, he or she is struggling with his or her own pain, or he or she doesn’t have the time.
⠀⠀
Either way, your needs should never be one hundred percent dependent on your partner. This will take a toll on the relationship, leading to both people being unhappy."

Kõik ülalolevad tekstid Kyle D. Jones @ _thekylejones

See tundub mulle õige, kui pean silmas oma vana, inimlikku maailma.

Kuid neid kaht, järjestikustel päevadel tehtud postitust lugedes ma küll näen siin ainult kannatuste etteennustamist.

Meil on vajadused.

Me ei saa neid mingit nuppu keerates lihtsalt kinni panna.

Me vaatame ringi ja otsime inimest, kes meie vajadused rahuldaks, kuid mida teevad sel ajal need teised inimesed? Jah, õige: nemad samal ajal otsivad kedagi, kes aitaks nende vajadusi rahuldada.

Lühikeseks ajaks on väga lihtne leida keegi, kellega vajadusi vastakuti rahuldada.

Selline inimene, kes on valmis andma seda, mida sina vajad, ja kellele sina oled rõõmuga valmis andma seda, mida tema vajab.

Sageli ei saa see väga kaua kesta, sest kui te teete head tööd, siis need algselt pakitsenud vajadused saavad rahuldatud ja esile tõusevad uued vajadused, mille rahuldamiseks teine inimene võibolla pole nii valmis end kulutama. Ja tema uus vajadus võib olla selline, mis sulle jälle raske mõista on.

Ometi on võimalik ka selline vaimne seisund, mille juures kohe, kui tunned end ebamugavalt, saad aru, et su illusioonid ehk rumalus on mängus hetkel.

Reaalsus tohib olla/näida/tunduda nagu ta on.

Teised inimesed tohivad ise otsustada, mida nad tunnevad ja tahavad ja teevad.

Kui ma tahan, et maailm käiks mulle sobivamal viisil, siis mul on illusioon, et mina olen siin mingi ütleja.

Seda läbi nähes see kukub lihtsalt ära, kaob.

Ja ängistusi, vajadusi, hingevalu enam pole.