Mmm, jaa ...
Kui ma Paula Tilli aspergeri-raamatut lugesin, siis ta seal ütles, et tal jääb energiat üha vähemaks. Ta sidus seda lapsepõlve kaugenemise ja üksivastutamise koorma suurenemisega.
Mina olen ka märganud, et teen üha vähem ja vähem.
Kui ma Paula seletust lugesin, siis mõtlesin, et meil on nii palju sarnast - äkki see kehtib minu puhul ka? Aga lausa silmapilk sain aru, et esiteks minu puhul see üldse ei kehti ja äkki Paula eksib, äkki tema süveneva töövõimetuse taga on ka see, mis minul tegelikult: ma näen üha kiiremini ja vahetumalt ära, et toimekus on mulle piinaks ja olles selle ära tundnud ja seda korduvalt kogenud ma tunnen, et ei taha end piinata. Ja fakt on see, et igasuguseid sümptomeid on mul hõlpsatel päevadel kõvasti vähem.
Iseasi on see, kas inimesel on õigus end hästi tunda, kui ta teeb vähem, kui ühiskond temalt vajab?
Võibolla tuleks mõnikümmend aastat Spartat teha? Rahvaarv tagasi 5 miljardile?
Võibolla ka vastupidi - muuta töökeskkondi nii, et seal poleks närvitsemist, ärakasutamist ja ülekohut.
Praegu enamikus kohtades, kuhu nina pistad - töötajad vaatavad piinatud nägudega vastu.
Kui kõik saaksid kodanikupalka, oleks huvitav vaadata, kes, kuidas ja miks tööl edasi käiks ...
Räägitakse MeToo'st, feminismist, kooli- ja töökiusamisest eraldi, aga põhjus kõige selle all on üks ja seesama: meile õpetati juba tillukesest peale, et tuleb head nägu teha ja kedagi ei huvita mitte karvavõrdki, kuidas sa ennast tunned sel ajal, kui sa "õigesti käitud".
Meile kõigile on õpetatud, et meie tunded on tähtsusetud.
Ja sealt tuleb hoolimatus teiste inimeste heaolu suhtes, selle mitteaustamine.
Alla surutud ja maha salatud piin ilmub füüsilisel kujul meie ellu ja see on vältimatu.
Asi pole üleolekus naiste või alluvate suhtes, asi on selles, et vähe sellest, et meid pole õpetatud teiste inimeste tunnetest hoolima - meid on lausa nii õpetatud, et tugevam võtab ja nõrgem peab sealjuures head nägu veel ka tegema. Päris pikka aega olime meie need nõrgemad (kogu lapsepõlve pean silmas). Ja väga raske on ümberõpet teha.
No comments:
Post a Comment