Jah, see ongi nii, et meie viha/solvumine/kadedus, ehk igasugused emotsioonid, mida tajume negatiivsena, näitavad meie hinge pimedust.
Teadlikule inimesele on omane häirimatu rõõm ja omalaadi pehmus.
Samas on see veidi konksuga lugu, kuna eraklikul inimesel on nii palju parem võimalus mitte vihastuda ja solvuda. Nagu inimestest eemaldumine teeks meid kohe paremaks. (Muide, ma arvan, et teebki. Oled tükk aega inimestest eemal, tuled siis tagasi ja ei suuda ära imestada, kuidas inimesed oma ellu täiesti ebavajalikku draamat tekitavad.)
Alati on näha ka inimesi, kes soovivad olla vaimsed, aga sügaval sisimas kahtlustavad (alati õigusega), et on mingil põhjusel maha jäänud, ning nüüd on hästi kergesti süttivad, kui neile tundub, et inimene, kellega nad räägivad, võib neid mitte tunnustada / imetleda...
Ega neid kergeid teekondi elus nii palju olegi ...
No comments:
Post a Comment