Kuulasin Teal Swani juttu kõigile kindlasti tuttavast maailmavaatest, et kõik suhted on läbinisti nartsissistlikud, sest raskuste ilmnedes me kaalume, kas jätta need inimesed oma elust kõrvale ning teeme endale kõige kasulikuma valiku, kui see ka läbinisti altruistlik näib.
Näiteks jääme hooldama haiget sugulast, kuna ei suudaks endaga elada, kui ta kaelast ära veeretaksime. Või jätkame abielu, olles kellessegi teisesse armunud, kuna see on mõistlikum ja kõrvaltvaataja poolt heaks kiidetavam. Kui me ei taha, et meid klatšitakse, siis hoolitseme enda eest. Teeme ohvrimeelse valiku hirmust, et ühiskond meid hukka mõistab ja eelkõige veel meie ise. Me üldiselt tahame olla head, tajuda ennast hea ja olulise inimesena. Selline vajadus on meil. Nii et 'ennast ohverdades' täidame oma vajadust, ehk oleme isekad.
Noh, igaüks ise otsustab, kas ta peab seda liiga küüniliseks ..., ma siiski olen märganud, et need inimesed kes väga otsivad teiste tunnustust, räägivad hästi palju sellest, mida nad teiste heaks teevad. Minule jätab see mulje, et nende jaoks on hoolitsemine raskem kui teiste jaoks - isegi kui nad elavad teadmisega, et ilma nendeta kukuks maailm koost. Teised lihtsalt teevad teiste heaks, mis vaja, ja elavad. Suured 'eneseohverdajad' muudkui käivad ringi ja 'vihjavad', kui väga nad ennast ohverdavad. Seda pealt kuulata pole meeldiv... Mõnel juhul on näha ka see, et teised jooksevad nende inimeste 'ohverduste' eest minema. Sellisel juhul peaks inimesele endale ka selge olema, et ta teeb neid palumata 'ohverdusi' enda pärast. Mina näiteks tunnen, et ohverdan ennast ja teen heategu, kui ühe sellise inimesega suhtlen :D, sellise heategijaga, kes ka mulle mitutlaadi abi pakub ja topib. (Ja ma ei saanud eelmise lause "abi" jutumärkidesse panna seetõttu, et võib-olla mul tõesti läheb kunagi vaja tema abi asjaajamisel - ta on selles hästi tragi, kuna ta on nii hüsteeriline, et inimesed liigutavad oma paberikesi kiiremini, et temast lahti saada.) Ta ise väga tõenäoliselt arvab, et pakub mulle palju tuge.
Teal Swan ütleb, et hästi klapivad need suhted, kus üks pakub toetust just sellisel kujul, nagu teine vajab. Kaks toredat inimest võivad kokku saada, kuid kui üks väljendab armastust ja hoolimist nii, et teine end armastatuna ei tunne, siis tuleb jama. Näiteks mulle on kirjutatud andetuid luuletusi ja oodatud, et ma sellest vaimustuses oleksin - lihtsalt selle pärast, et see on 'looming'. Üks andekas luuletus oli siiski ka ja sellega oli tegelikult päris äge lugu, sest üks rida selles oli "sinus kõrgepinge huugab kui elektriliinides" ja mina samal ajal, kui see noormees lauanurgal luuletust kirjutas, võtsin hästi õhukese kunstsiidist salli kaelast, see jäi staatilise elektri tõttu mu käte külge kinni ilma, et ma seda hoidma oleksin pidanud, hoidsin käsi väljasirutatuna enda ees ja ütlesin teistele: "Vaadake, ma olen elektrit täis!" :D Selle peale vaatas J oma kirjatöö pealt üles ja ütles, et ma meelde jätaksin, mis ma just praegu ütlesin. Oli äge kokkusattumus küll! :)
Igatahes, kui ma seda videot vaatasin, sain järsku aru, miks ma suhteid üldse ei soovi: teised inimesed tõesti ei täida mitte ühtegi minu vajadustest. Mul on vaja sooja, süüa, üksiolekut, rahu, vaikust ja sealt edasi tulevad lihtsalt asjad, mida mulle meeldib teha ja need on kõik üksi-asjad. Mõtlen alati, et kui ma Väiku, Mehe ja mugulastega nii palju juttu ei ajaks, kirjutaksin blogis palju pikemaid, erilisemaid ja põnevamaid tekste :)
Olen aru saanud, et suhtlemise vastu mul polegi midagi, aga suhete vastu nagu on.
Eriti selliste, mille puhul tuleb kuupäev ja kellaaeg kokku leppida.
Mulle meeldib juhuslikult kohtuda :), suvaliste inimestega rääkida nii, et see nagu iseenesest sünnib.
See on äge! :)
(Ma mõtlen, et ma igaks juhuks lisan, et mulle meeldib inimestega juhuslikult kohtuda VÄLJASPOOL MINU KODU. Ma pole murdvaraste ja kriiperite üle sugugi õnnelik neid ootamatult oma kodus kohates :p)
Kas ma kujutaksin oma argipäeva ette ilma Mehe, VT, Issakese, Õe ja Vennata?
Täitsa vabalt!
Ma hoolitsen selle eest, mis mu nina all on ja hoolitsust vajab. Enda tajumisel kõigesolevana on selline väljendumisviis, et sina ise, abisaaja ja abitegu on nagu üks lahutamatu tervik. Sa lihtsalt teed seda, mis tundub hetkel loomulik.
Mul on raske kujutleda, et vajaksin abiandmist, kui oleksin üksi.
Inimesed üldiselt soovivad olla vajalikud ja olulised, aga tundub, et mul on see mutter puudu või ära kulunud. Olen rääkinud paljude inimestega, kes soovivad, et neist jääks maha mingi jälg või mälestus. Mõtlen, et mul on vist hea meel, et ma ei oska miski otsaga sellest aru saada. Olen elu nii täis ... olen ühtaegu kõikeläbiv ja täiesti tühine. Oleksin üllatunud, kui tunneksin, et vajan kellegi heakskiitu ... saaamaaas, olgem ausad - ma ju ei tee ka midagi! :D See on kinnine ring: pingutamise tagajärg on see, et sa soovid tagasisidet, et see ettevõtmine oli pingutust väärt ja seda tagasisidet väärtustades arvad, et pead uuesti pingutama, kui kiitus on kulunud. Või siis ei pinguta (teed ikka asju, aga ainult neid, mis üsna ise tulevad, rõõmust ja tugevusest sünnivad) ja tunnustust pole vaja - kuna tunnustust pole vaja, ei võta sa ka midagi uut ette.
Aga Väiku arvab, et olen erakordselt ohvrimeelne ja lasen ennast ära kasutada :D Peamiselt selle tõttu, et luban sugulastel endale külla tulla, kuigi pärast olen kaks päeva väsinud. Aga ma mõtlen, et ... las nad tulevad mind vaatama, see tuleb neile ainult kasuks!
🤣🤣🤣
No comments:
Post a Comment