Me kõik teame, et rumal inimene süüdistab teisi ja usaldusväärne inimene süüdistab ennast.
Elutark aga ei süüdista üldse kedagi.
Asjad juhtuvad. Piisab teadmisest, et kõigel on põhjus.
Sellega käib kaasas ootuste puudumine. Kui mingi saavutus või eesmärk on inimesele väga kallis ja kõik see värk nurjub, siis inimene paratamatult otsib süüd kas endas või teistes.
Inimene, kes ei soovi kannatada ega teistele kannatusi põhjustada, peab oskama arvestada, et ta ei juhi üksi oma eluvankrikest - elu ise istub ka tema kõrval juhipukis.
Muide, see tsitaat tuli täna järjekorras esimesena ette, aga --- juhtumisi juhtus minul ka täna üks totaalne ämber.
Mõtlesin kaks ja pool kuud, et mul on arstiaeg 15. jaanuaril, kolmapäeval.
Kuna mu päevad on nii kokkulepetevaesed, siis kasutan ainult üht märkmikulehte kuus: kuupäevad ja nädalapäevad reas, nende taga ühel real (kui on miski) kellaajaline kokkulepe.
Igatahes ei õnnestunud mul enne tänast hommikut märgata, et 15. kuupäev on teisipäev, mitte kolmapäev.
Tjah ...
Täna hommikul mõtlesin, et pole saanud Qvalitasest meeldetuletust ja äkki peaksin helistama, kas mul ikka on aeg kirjas. Kui Qvalitas oli veel Taskus, tuli sealt alati meeldetuletus ... Ja sellele mõeldes oma märkmikku põrnitsedes sain järsku aru, et 15 oli eile ära.
Esimese hetkega käis jõnks kõhust läbi küll :p
Aga siis läks üle.
Eks ma panen uue aja ja vabandan.
Kui trahvi vaja maksta, siis maksan trahvi.
Kuna ärevus, pahameel, süü ja viha on nii tugevad füsioloogilised seisundid, siis mina ei suuda neid mitte kunagi tahtega alla suruda.
Olen täiesti liigutatud ja tänulik, et minu kehas neid tundeid seekord ei tekkinud.
Ma mõtlen, et ma käin siis nüüd vähemalt poes ära, kui juba oli plaanis kodust välja minna! :)
No comments:
Post a Comment