Jah, see on, nagu me oleksime ühises supis. Me võime arvata, et saame oma sõnu ja olemist suunata (näiteks kritiseerime üht, kiidame teist), kuid tegelikult kukuvad need kõik maha sinnasamma, kus me ise ka keeda muliseme.
Kõik on kõigega seotud ja kõik mõjutab kõike.
Minu meelest on see ka rahustav!
Kas ehk mäletate veel aega, kus kuulutati väga konkreetselt, et vähk tuleb vihkamisest ja tuleb andestada, siis läheb vähk ära???
Mõelda, milline süü- või ülekohtutunne haigusele lisaks!!!
No väga õudne!
Pole mitte keegi meist nii nutikas, et saaks öelda, mis ÜKS ASI meie kogemuse, haiguse või raskuse/saatuselöögi taga on, ja neid asju on reeglina siiski MITU.
Ja kui meil läheb halvasti, siis pole kaugeltki tõenäoline, et teisiti talitades oleks meil läinud paremini.
Üldiselt, kui avastasin, et iga ebameeldivalt üllatava kogemuse peale saan endale meelde tuletada, et just see asi oligi mulle määratud, siis muutusin rahulikuks ja leplikuks.
Ma elan maailmas, kus vigu pole ja kõik on alati korras - see ei tähenda, et jahmatusi ja raskusi poleks või et ma enam poodides minestama ei hakkaks, kui iga nädal kodust väljas pean käima või kedagi peale VT ja Mehe nägema. Mu sensoorne süsteem on õrnuke ja jooksutab mu vaimselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt ikka kokku, kui mul pole võimalik ettevaatlik olla. Aga selle juures pole mitte midagi halvasti! Ma tohin olla ülitundlik ja ma tohin 'kokku joosta'. See pole üldse ohtlik. Ainult valetamine ja mahasalgamine on ohtlikud. Inimene, kes valetab, kaotab lugupidamise enda ja teiste suhtes. Ja sealt edasi tuleb õige vilets elu.
No comments:
Post a Comment