Mmm, jah!
Olen sageli lugenud ja kuulnud, et inimesele öeldakse, et ta peab minema selle kõige vastikuma asjaga/inimesega oma elus tegelema, sest muidu vaimset arengut ei tule.
Aga igaks asjaks on oma aeg, nii et kui sa tunned kellegi või millegagi kokku puutudes ainult õudust ja vastikust, siis pole kindlasti õige aeg ja sa ainult hävitad ennast, väärkohtled ennast. Mida su hing peab tundma, kui sa teadlikult viid ta üha uuesti vastuvõetamatusse olukorda?
Kui peaks olema nii palju õnne ja aega, et psüühika rahuneb selle jubeda inimese või olukorra suhtes, siis on võimalusi läheneda, tegutseda ja tundma õppida küll ja küll.
Sellega, et me laseme inimestel end mingil viisil kohelda, näitame ja õpetame me, et meie kohtlemine sellisel viisil on okei!
Seega tuleb halvasti käituvate või kasvõi masendavalt mõjuvate inimeste juurest ära minna, kuna kui me ei lähe, alandame ennast ja rikume teise inimese hinge, kuna anname talle võimaluse halvasti käituda.
Aga kui oleme end piisavalt kogunud ja hoidnud, saame probleemse isikuga suhelda hoolitsevalt nagu haige lapsega :)
No comments:
Post a Comment