Pilt @
Juba mitu kuud on mul igal ööl olnud pikad, loogilise süžeega äärmiselt põnevad ja haaravad unenäod. Kahjuks on argipäev ka nii väljakutseterikas, et niipea, kui ma (kella kahest kella seitsmeni) ärkan, kukub aju reaalsuse asju jahvatama, ja kui meenub, et ma midagi põnevat unes nägin, on kaugelt hilja selle tagasi kerimiseks ja päevikusse jäädvustamiseks.
Iga päev kaotan ma vähemalt ühe põneva jutu!!!
Tasapisi valmistan oma sugulasi ette, et tahan olla palju eraklikum, kui olen saanud olla, ja tahan rohkem oma peas elada.
Olen paari neist haavanud rääkides tõtt, et ma ei taipa, miks üksteist iga natukese aja tagant vahtida tuleb. Et minu meelest oleks normaalne iga kolme aasta tagant kohtuda (ja kolm aastat tagasi ma arvasin, et iga 5 aasta tagant oleks normaalne, nii et ma isegi 'arenen' või 'tsiviliseerun').
Kui sa ütled inimesele, kes soovib sinuga kohtuda, sest ta saab sellest midagi enda jaoks olulist, et sina pole kohtumistest nii väga huvitatud, sest sina pigem kurnad ennast, andes seda, mida teine vajab, ise mitte midagi endale vajalikku vastu saamata, siis see haavab teisi. Sinna pole midagi parata. Samal ajal mina tunnen, et mu süda on täiesti puhas. Ja ma luban solvuda ja haavuda inimesel, kellega ma räägin. See inimene võib solvuda, kuid kui ma teeskleksin tema poolt oodatud/eeldatud meelesättumust, oleks see maailma jaoks halb. Me ei pea õppima teineteise taguotsi paremini lakkuma vaid oma ego nii palju allapoole laskma, et suudame vastu võtta tõe, mis pole õelalt mõeldud. Me ei pea meeldima mitte kellelegi. Mitte keegi ei pea meie heaks mitte midagi tegema. Mitte keegi ei pea meist mitte midagi arvama. Mitte keegi ei pea meid vajama isegi siis, kui meie neid vajame. Me peame õppima austama inimeseks olemise imet - kuidas iganes see kellegi juures ka väljendub. Ja meil on kahtlemata õigus eemale hoida inimestest, kes meile ei meeldi, kuid üpris napakas on hakata kellelegi ettekirjutusi tegema selle mõttega, nagu teine inimene peaks meie tõekspidamiste järgi elama, 'et olla meeldivam'. Meil kõigil on õigus olla loll, lühinägelik, isekas. Kummarda ja tagane, kui sein ette tuleb - ära kuku klähvima! Sellel on alati põhjus, miks inimene end miskitmoodi väljendab ja ma olen kümneid kordi näinud, kuidas mõistapüüdev vaikus aitab/arendab inimest rohkem, kui tema arvamuste lapsikuse mõnitamine või kriitiline esile toomine. (Aga küsida ikka võib ..., näiteks et mis sa arvad, mis siis juhtuks, kui sa suhtuksid sellesse hoopis 'niimoodi'?)
Ma tean, et tulevikus on mu sugulased rohkem harjunud sellega, et kui nad iseenda pärast tahavad minust teada, siis nad kirjutavad või ka helistavad, aga mitte keegi iial ei arva, et jõulu ajal tuleks helistada või midagi, sest siis peetakse peret silmas ja et Mina hoolin sellest, et mind mäletatakse. Ma oleksin nii palju õnnelikum, kui mulle helistataks, kui konkreetselt midagi vaja oleks. Eks ma siis mõtlen, kas saan või ei saa aidata. Aga niisama külla tulemine või telefoni otsas nämmutamine ---- nagu WTH, kellele paganale seda vaja on???
Üks mulle ütles, et "sa ütlesid tollele ju nii palju ilusaid asju - kas see /tuntud ja väljendatud armastus/ ei tee sind õnnelikuks?... no võibolla mitte". Ei no - ikka teeb. Aga mitte õnnelikumaks nagu ma nagunii iga päev olen. Ma lihtsalt väljendan ennast, hommikust õhtuni, ja see teeb mu õnnelikuks. Muidugi on mul hea meel, kui saan kellelegi ilusaid ausaid asju öelda. Aga vajadusi pole.
On raske arvestada sellega, et mu sugulased vajavad seda, et mina neid vajaksin. Et see oleks nagu valideerimine. Minul pole kellegi valideerimist vaja :D - miks kõik ei võiks niimoodi elada? :D Aga ei, nemad koogutavad, pingutavad, riivivad, kulutavad ja raiskavad ennast, ja siis sõltuvad välisest sabatõstmisest ning panevad pahaks, et mina nende kilda ei kuulu. Ei no mina rõõmsalt kergitan iseenda saba, ja mul pole iial millestki välisest puudu, is that a problem?. Võiks arvata, et nad tunnevad kergendust, et ma neid üldse ei vaja, aga kaugel sellest :D!
Samal ajal ma näen, kuidas ma olen just niimoodi iga teistele tehtud rõõmu üle tuhat korda õnnelikum! Näiteks viimati käis Õde siin ja ma mõtlesin, et mis ma pakun, kui kõht tühjaks läheb ja ma niikuinii olen liiga ärevil ja väsinud, et midagi peent teha, ning siis mõtlesin, et lükkan lihtsalt sakilised friikartulid ahju ja pakun neid paksu majoneesiga (need vedelad on jõledad mu meelest). Ja Õele nii meeldis! :) Ja ma olin nii jube õnnelik! :) Sest ma ei muretsenud selle pärast, kuidas talle meeldida, aga meeldisin! :D Ja see on ju super, boonus! Täiega võtab hüppama ja plaksutama - sest ma hoolin! :) Väga hoolin, aga ei vaja.
Iseenda suureks õnneks ja südamerahuks tean ma, kui raske on tee egolageduse juurde. Et sa ei otsi enam teiste silmist oma tähtsust ...
Ma ei saa seda kellelegi otseselt soovida ja soovitada.
See on üks valus ja üksildane tee.
Seepärast ma lihtsalt noogutan vaikselt ja vaguralt, kui mulle erinevatel viisidel mõista antakse, et olen 'õhku täis', kui ei püüa teha kokkuleppeid ja üksmeelt taotleda... kui keegi küsib, et eksole ta mõtleb õigesti ja mina ütlen, et aa, tead, minu meelest see lahendus sõltub varem kogetust ja kõik on mõistetav...
Inimesed ikka tahavad sind värvata ja leida oma väärtust sinu silmist ja sõnadest ka. Kui sa leiad, et kõik on omamoodi väärtuslik, ei saa sa kuigi populaarseks :D Ning inimestele on endast lugu pidamise jaoks vaja, et sa toetaksid nende maailmanägemust. Kui sa seda ei tee, siis nad kortsutavad kulmu. Kui sa seepeale oma 'viga parandama' ei kiirusta, siis läheb nägu veelgi mõrumaks. Ja milleks siis helistada??? Igaühel on õigus elada meeldivas ja mõistetavas maailmas - miks küll iseenda elu kibedamaks teha, suheldes minusuguste taktitundetute mühkamitega?
Ma usun, et mõne järgmise aasta jooksul ma saan ennast nii palju (uus)tutvustatud sugulastele, et mulle mitte keegi enam viisakuskõnet/hea-suhte-säilitamise-kõnet ei tee. Sest brrrrrr! Nagu ... ---helistage omavahel!
See pilt ka @
No comments:
Post a Comment