Kui inimene jõuab psühholoogi või psühhiaatri juurde, on ta tõenäoliselt omadega puntras ja tal on mitmeid ebaadekvaatseid eneseabivõtteid, mis ei tööta enam või pole kunagi töötanudki.
Ravi või teraapia käigus saab inimene asjad enda jaoks natukene selgemaks. Rasket ja imelikku on nii palju olnud, et sellest kõigest arusaamine on jäänud ammu kättesaamatuks - nüüd hakkavad endalegi selguma järeldused, milleni jõudmist meil oli liiga valus teadvustada ja siin on tavaliselt suure osa psüühikahäirete alguspunkt: allasurutud tegelikkuse kogemus, vales elamine. Meie hing ootab mõnda aega, aga kui me ei suundu valusa tõe omaksvõtmise suunas, hakkab see meile ette veeretama jamasid, mis kas sunnivad meid tõele otsa vaatama või hävitavad meid. Ja vahet pole. Hingel on õigus: parem surra (korraks), kui leppida valega.
Kuid sageli jäävad osal inimestest ka oma eluga enam-vähem järje peale saamise järel mingid veidrad veendumused või nende hirmude loodud väärtaktikad, nagu et kui oled koduukse lukku keeranud, pead kolm korda linki katsuma ja kolm korda jalgu pühkima, või et sulle ei meeldi helistada, nii et annad oma mobiiltelefoni üldse ära.
Või kas need on alati imelikud asjad?
Mul on tunne, et psühhiaatrid on täiesti pimedad selles osas, et me pole kõik keskmised inimesed ja vajadused võivad isikuti ühest seinast teise kõikuda - mõni ei taha üldse üksi olla, mõni tahab ainult üksi olla. Miks neid peaks regulaarselt inimeste sekka või üksindusse saatma, kui selleks pole vajadust ja neil on niimoodi jõle õudselt paha? Kes sellest võidab, et neil jõle paha on ja veel järgmised kaks nädalat tõmbub kõht mitukümmend korda päevas krampi sellele mõeldes??? Selline asi ainult närvutab, tekitab lootusetust ja kibestab.
Kuid ikka ja alati karatakse neid inimesi keskmise-poole nihutama, kuid keskmine käitumine või sagedus võib olla selle inimese jaoks haigusttekitavalt ebasobiv eluviis. See pole mingi meditsiini triumf, kui inimese vastuseis hävitatakse ja ta piineldes normaalsete ridadesse pürgima jääb ja seal ikka ja jälle murduma jääb.
Minul kulus 23 kolm aastat, enne kui sõrad vastu ajasin ja ütlesin, et oot-oot, pidage - tegin teie moodi 23 aastat ja üldse pole paranemist näha, astuge nüüd kohe päris kõrvale ja ma teen täitsa oma kõhutunde järgi!
Ja see mõjus, mida rohkem julgust võtsin enda moodi teha, seda kiiremini paranes mu enesetunne.
Mida ma peaksin kaasaegsest psühhiaatriast arvama niimoodi? :)
Mitte ükski mu arstidest ei arvanud ära, mis mulle hea on, täpselt vastupidi, mulle käidi peale asjades, mis, nagu ma neid järsult ära jättes teada sain, mind iga päev nõrgestasid ja kahjustasid. Mis siis, et need olid loogilised soovitused nagu jalutamas käimine ja suhtlemine ja (ilma tablettideta) samal kellaajal magama minemine. Minus tugevdasid need stressi üle talutava määra. Ja ma rääkisin sellest erinevatele arstidele aastaid! :)
Kuid ma pean leppima sellega, et nagu mina jään oma 'hullu jutu' juurde, jäävad ka arstidele oma koolitused, statistika ja terve mõistus :) - neid õpetatakse 'haige haiget juttu' mitte kuulama!
Mina ütleks, et mõistus ei aita õnnelikuks saada. 'Kõht' hoiatab, kui endale liiga teed. Seda saab aga kuulma õppida alles siis, kui sul on võimalik tehagi just seda, mida kõhutunne käsib. Kui tunnetad ja tunned oma emotsiooni, aga ratsionaliseerid selle ära, surud selle alla, siis ei tee kõht ka enam koostööd. Meil tuleb austada kõike, mis meid abistada soovib - ka oma 'kõhtu' :)
Avatud meelt ja südant, palju armastust! 😘
No comments:
Post a Comment