Asjad, mida me ei taha teha, aga ikkagi teeme, sest usume, et nii on pikemas perspektiivis kasulikum, on need asjad, mis teevad meid õnnetuks, teevad meid haigeks, võtavad meilt eluisu, panevad meid tarvitama alkoholi ja ostma toitu, mis ei tee meile head.
Kui jätta tõrget tekitavad asjad tegemata (pole üldse vaja, et need oleksid 'halvad asjad' - piisab sellest, kui nende tegemine tekitab meis tõrget) jääb meie tervis korda (sest me ei riku seda ennast kahjustades), jäävad meie suhted korda (sest me ei ründa teisi, olles ise haavatud) ja rahakott jääb rahule (sest muidu me kogu aeg raha abil lepitame ennast sellega, et elu pole suurem asi). Me premeerime ennast ebameeldivate asjade ärategemise eest, lootes unustada selle, mille tegemise me ju ise valisime.
Just see, et me ise tegime valiku seda teha (vs seina äärde tõmbuda ja ära surra) teeb meie 'hinge' jaoks võimatuks selle olukorraga leppida. Väliseid asju kontrollida ei saa, kuid täiesti sõltumatuna sellest, kas elu kallab sulle kaela briljante või kuuma pigi - sina pead alati enda poolt olema! Hinge ei huvita, mida teised teevad, teda huvitab, et su mõistuse teadvustav osa temani jõuda ja temaga kooskõlas elada sooviks. Seda on alati võimalik 100% teha ja mida teevad teised, pole oluline.
Kui ennast ei kahjusta, pole vaja ennast ka ravida ega teiste käest enesetundele paid otsida.
Sa tead, et oled alati oma kõige parem ja osavam kaitsja ja armastaja.
Kõige veidram asi on see, et minuga juhtus enda poolt olema hakates iseenesest see, et mul täielikult kadus ära soov teistele meeldida ja mõistetav olla.
Miks peaks keegi mõistma asju, mida mina ise ka alles hiljuti ei taibanud (kuna ei andnud endale selleks võimalust)?
Ma ei oota mitte kelleltki minu jutu mõistmist.
Aga millegipärast ikka räägin ... võibolla saab keegi kunagi vabadust proovida :)
Kurb on mõelda kõigile neile töötubadele ja energiakoolitustele, kus inimesi püütakse kogunenud pingetest tuhandel eri moel vabastada - samal ajal kui nad igapäevaselt elavad edasi seda elu, mis neid niimoodi aeglaselt tapab.
No comments:
Post a Comment