Kui ma täitsa aus olen, siis ma pole kindel, et see asi on siin õigetpidi kirjas.
Jah, kui keskenduda valule seda mitte vastu võttes, kedagi või ennast süüdistades ja ülekohtu üle kaeveldes, siis tõesti lihtsalt kannatad. Aga kui suudad vastu võtta selle olukorra ja valu ning armastada-armastada-armastada ennast läbi kogu selle leinaperioodi, mis suurele pettumusele tavaliselt järgneb, siis see tundub mulle kasulikum ja loomulikum, kui oma kibedusega mitte tegeleda, ehk oma emotsioonid 'üksi jätta' ja asjale ainult mõistusega läheneda püüda.
Aga kohe endasse vaadata on raske, oleme õppinud oma reaktsioonid ja tegemised suunama endast väljapoole... Võibolla jõuab selleni, et tormad hätta jäädes ise kohe endale appi ja hoiad ennast, alles siis, kui liiga kaua kannatad ja mõistus ei aita ...
Minu elu hakkas kiiremini ja kiiremini avarduma, kui hakkasin oma emotsioone endale lubama ja ka teiste jaoks välja ütlema. Seda viimast aga on mõtet teha alles siis, kui suudad keskenduda endale ja oma tunnetele, ilma kedagi ega midagi süüdistamata. Näiteks mitte mõrult vastu võtta kellegi hiljaksjäämine vaid lihtsalt tunnistada, et tundsid ennast naeruväärse ja ebakindlana, pidades seal üksi ootama, ning et seetõttu on sul nüüd nina veidi longus. Lihtsalt seletad, mida sa tunned, usaldavalt ütled, et sul on nüüd paha tuju, sest olid enda jaoks kurnavalt kaua ebamugavas olukorras. See on ainus võimalus saada teiselt nii hooliv ja mõistev vastus, et tuju paremaks läheb.
Olen leidnud, et mõistus on üks väga tore ja tähtis asi, aga oma tunnete lubamine, mõistmine ja väljendamine teevad õnnelikuks. Mõistus mõjub sageli vastupidiselt, sest sealt tulevad keelud, käsud, kontrollimine ja enesesundimine.
Minul tuli valida, kas ma tahan asjad tehtud saada või olla õnnelik?
Kui sa pole õnnelik, siis elu lõpus ei ole sul tunnet, et said midagi tehtud, paraku.
Ja ikkagi ei saa ma soovitada õnnelikkuse valimist, sest perekonnad ja ühiskonnad kukuksid siis kokku. Tundub, et saad 'maatriksist' välja astuda alles siis, kui sul pole vahet, kas sa oled elus või surnud. Õnne nimel tuleb paraku kõigega riskida - mitte midagi ei tohi tagasi hoida. Kes peaks tahtma ja julgeda sellist valikut teha? Ei ole kedagi mõtet enne õiget aega teadmatusse lükata ega isegi suunata.
Aga eks ma ikka kuku-kukun siin vaikselt nagu mutiurus elav kägu, omaette, pimedas/märkamatult ja tasakesi/kuuldamatult :D
No comments:
Post a Comment