Kes kannatab?

Sageli oleme vastutulelikud, kuna saame aru, et kui me palutut ei tee, siis on teisel inimesel ebamugav ja raske.
Me justkui soovime vältida seda ebamugavust.
Kuid me ei väldi seda.
Ebamugavustunne jääb ja on isegi suurem - me lihtsalt otsustasime selle võtta enda peale.
Aga milleks?
Kui vaadata laiemat pilti, siis kannatused isegi suurenevad, sest tassime koormat, mis oleks normaalses-sobivas keerukuses just sellele teisele inimesele, kes oma ülesande meile andis.
Tajumus ebaõiglusest ja mittehindamisest (sest olgem ausad - mida rohkem me kellelegi teeneid teeme, seda rohkem süveneb neis arvamus, et see on meile suhteliselt lihtne; KOHE TULEB ÖELDA TÄPSELT VÄLJA, KUI RASKE SEE SULLE ON, KUIGI TEED, VÕI OLEKS, KUI SA TEEKSID)  tekitab tuska ja vimma, järab meie elurõõmu.

Me ei väldi tegelikult kannatusi, olles järeleandlikud ja vastutulelikud.
Keegi ikka kannatab, ja see oleme meie.

Ja see on ebaõiglane.

Kui inimesed lepiksid enda tegelike võimalustega, siis saaksid nad omal jõul hakkama.

Ja arvestada kellegi teise ressurssidega oma eesmärkide saavutamisel - see lihtsalt ei kõlba.
Parem on öelda ei, et inimene saaks sellest aru ja areneks :)


Ja loomulikult ei käi see jutt nende olukordade kohta, kus aitad ja abistad meeleldi ja rõõmuga!!!