Kesse laulab köögis?

Mis te arvate, miks ma selle blogi teise blogi varjus lõin? :)

Sest mul tekkis tunne, et mu kogemused hakkavad mind meile ühisest maailmast välja nihutama ja ma olin segaduses, tundsin vajadust hakata täiesti tundmatu uueneva 'mina' jaoks üsnagi huupi vooderdama pesa, kuhu kunagi võibolla pugeda tahan.

Mul on viimastel nädalatel olnud peas nii palju jutte, no nii-nii-nii palju!, kuid neid on raske mõistliku ja realistliku lugeja ette tuua, selgitamine läheks liiga pikaks.

Loodan, et saan siia üles viskama hakata asju, mida tulevadki lugema ainult vabameelsed lugejad.


Niisiis, esimene teema: vaatenurgast ja -kõrgusest 😊

Kui mõned aastad tagasi keha joodivajaduse kohta lugesin, siis märkasin, et päris paljud sümptomid esinevad nii joodipuuduse kui ka -ülekülluse puhul! Täiesti veider!, kuidas loodus midagi nii imelikku teeb??? :D

Ja vaimses maailmas ma näen seda toimuvat üksindusega.
On inimesi, kes üksinduses ja isolatsioonis muutuvad tohutult enesekeskseks ja kontrollivaks, soovivad, et nende rütm ja arvamused laieneksid kogu maailma peale - ja täpselt vastupidi ka: on inimesi, kelle arusaamine inimsusest avardub tohutult just (ja ainult) üksinduses ja isolatsioonis.
Ega need koopaerakud roninud sinna onaneerima (ahh, mine tea, tegelikult) ja rohkem enda peale mõtlema vaid ikka vaadet avardama!

Ma ise tunnen nii tohutult teravalt, kuidas maailmaga kokkupuutumine mulle nagu paadikujulise hiiglasuure mütsi vihinal pähe vajutaks. Pilt muutub nii kitsukeseks, see nudiksjäämine on kohutav, täiesti talumatu. Tunnen end väikese, katkise, riisutud ja isekana. I can't ....

Ja lülitan telefoni paariks nädalaks välja, teatan oma vähestele suhetele e-kira teel, et olen nüüd vaikusdieedil, väldin kodust väljas käimist (märtsis käisin 1 korra!) ja pärast paari nädalat hakkab mu süda niisuguse kiirusega avarduma, et ma ei oska ennast eraldi näha. Isiksus ja isekus kaob absoluutselt. Kui mul tuleks valida, kas mingi raskuse saan oma kaela mina või teine inimene, siis ma ei oskaks valida, kuna ma ei näe vahet ja ma tahaks, et läheks nagu peab - mis otsustaja mina olen? Mul pole alust valiku tegemisel. Muide, jätaksin võibolla valiku tegemata ka juhul, kui valiku tegemata jätmise korral me selle mõlemad kaela saaksime. Oleneb täiesti, kas sisetunne ütleb midagi või ei ütle.

Rahu, mida niimoodi elades tunnen on tohutu.

Kui inimene teab ainult oma pere asju, siis võib talle tunduda, et muret ja vaeva on üle pea.
Kui ta teab teiste oma suguvõsa perede lugusid, siis valutab ta veel rohkem südant, sest kellelgi ei lähe ju tavaliselt täiesti muretult.
Kui inimene teab kõikide oma maja 108 korteri perede-omanike lugusid, võib juhtuda, et talle tundub, et ta on õnnega koos, sest elus juhtub ikka palju jubedamaid asju. Nüüd on vaade avardunud.

Kui nüüd inimene aga järsku tõuseks maakera kohale ja 'teaks' (mitte sõnadega aga tundena) kõikide inimeste kõiki lugusid, tulevikku, eelmisi ja tulevasi elusid ning kuidas kogu energeetiline-vaimne pilt maa peal on välja näinud 5000 ema - 5000 maj, siis järgneks paratamatult täielik rahu ja eelistamatus, sest nii suur hulk kogemusi näitab, et kannatusi on meeletuid, rõõmu on imelist, kõik muutub ja tohutult kiiresti, kord on Vestmann all ja Piibeleht peal ning siis jälle vastupidi, ning SEE ON MAAILMA JA INIMELU OLEMUS. Kaastunne on, aga sellist tunnet pole, nagu midagi oleks valesti.

Kui mina olen eraldatuses, siis minul on selline tunne nagu ma tunnetaks ajatut maailma koos kõigega ... - ja see pole halb. Maailma seis pole nii halb praegu midagi! Me ei käi jäädavalt alla, pole vaja valgustavaid fakte raevu ja häbistamise saatel kurku suruda ilmsüütutele/teadmatutele, kannatustest väsinud ja elu nautida püüdvatele kaaslastele. Pole kerge maailma muuta ja seda ambitsiooniks võtta ongi mõttetu, aga saame oma südame ja tunnete kaudu mõista paremini ennast, teisi ja maailma, ja saades aru, et kõik on just nii nagu praegu peab olema, saame olla lahkemad nii enda kui ka teiste vastu ja see on hea tervele maailmale.

Kui ma pean suhtlema, siis tundub mulle varsti täielik katastroof, kui mina lähen poodi, et osta kooki, mida seal 'alati on olnud', ja seda järsku polegi!
Muutun nii väikeseks, veidraks ja võõraks, kui maailmas ringi solberdan. Olen nii ära vintsutatud, et ei saa mitte aru, kes ma olen ja kus ma olen, perspektiivid vanguvad, vilguvad, ma tõmbun looteasendisse ja panen silmad kinni ...

Mu hing laulab ja särab üksinduses, võibolla isegi isolatsioonis ... samas mulle meeldib, et mul on blog, kus ennast väljendada :)

Ja mõelda vaid, et on inimesi, kes just üksinduses väga kitsarinnaliseks muutuvad! ...

Milline imeline kirju maailm, mu kallipallid! 💙🌿💙🌿💙