Meditatsioonist

Loen praegu Anti Kidroni uut raamatut zen-budismist ("Kõuehäälne vaikus") ja muidugi zen mulle väga meeldib, kuid üks /minu meelest/ väärarusaam, mida paljud meditatsiooniõpetajad usinalt jagavad, häirib mind õudselt juba palju aastaid, aga kunagi pole torganud pähe sellest blogida.
Niisiis.
Distsipliini abil edeneda püüdjad räägivad jube palju sellest, et isegi kui jalad ära surevad või sääsk pureb, säilita asendit. Ka minu lemmikmaal Tiibetis õpetatakse niimoodi mediteerima. Mäletan ühest raamatust, kuidas üks poiss läks paluma, et teda kloostrisse vastu võetaks ja ta jäeti ukse taha mediteerima (et oma tõsiseltvõetavust tõestada). Külapoisid olid seal nagu kõikjal, narritasid ja loopisid kividega. Tema ei julgenud liigutada selleks ka, et verd pea küljelt ära pühkida.

Milline kohutav jama!

Jah, see on SUPER, kui sa suudad laskuda nii sügavale meditatsiooni, et sellest väljudes avastad ennast kõndimisvõimetuna (surnud jalad!), sääskedest puretuna ja verise peaga.
Mina ei suudaks.

Aga läheneda sellele mehaanilise poole pealt, et ära liiguta, kui valus on, sest ideaalses meditatsioonis sa kannataks ära ... kammooon!!!
Et siis ... lasen sääsel end pureda, mu süda hakkab pekslema, kogu mu tähelepanu on sääsel ja mitte-liigutamisel, ma hakkan higistama suurest pingutusest ... ja see peaks olema hea meditatsioonitehnika???
'Ideaalses meditatsioonis' me ei kannata mitte midagi ära.
Me oleme kehast väljas ja ei pea mitte midagi kehalist 'välja kannatama'.
Sa ise oled väljas. Kehast. Mida närivad sääsed. Sääsed närivad keha, sind mitte. Kui sa juba oled sügavas meditatsioonis.
Kui me aga pole, siis laskmine sääskedel meid närida kohe päris kindlasti meid meditatiivsesse seisundisse ei vii.

Hullud.
Hullud on need vaimsed õpetajad, kes arvavad, et distsipliini-pidi saab käia sügav meditatsioon, see tundub mulle nii ajuvaba.
See pole mitte mingi meditatsioon.

Rant over! :D


- - -

20 aastat hiljem ma äkki arvan samamoodi nagu need distsipliini abil keha allutajad :D
Ega iial ei või teada :D