Kui ma oleksin diktaator

99% of us will get to a time in our lives when we'll realize that our life doesn't feel like how we were told it's going to feel. We're all sold the story that you need to be this type of person, and get ______ degree, marry _________ person by ____ age. Have kids by ___ time. Get this job. Believe in this god. Love this way.⁠
And then we get there and we go.... Wait. This shit isn't adding up. THIS. This is the moment when we're being invited to wake up.⁠
•⁠
It can be so challenging when growth and transformation means making a decision that goes against everything we were taught. The first time we'll have to say fuck the story... Because the story feels heavy and not in alignment with our hearts. These don't only have to be life circumstances like jobs, school, and relationships... It can also be how we dress, how we pretend to feel, the activities we do in our spare time. We wake up to the fact that we've been doing it all for the applause of others and not ourselves.⁠
In the moment where we shift and decide differently is the first moment where we take back our power and lovability. ⁠
•⁠
For the first time in our lives we decide that what we love is more important than what loves us. That's power. That's what alignment feels like. That's when we build our own tribe and find our own people who think the way we think and love the way we love. Boom. And you'll never be able to go back. Welcome home.

Mark Groves @ createthelove






Olen Marki jutuga täiesti nõus, see mustal taustal tsitaat aga käivitas minus praegu veidi karmimaid mõtteid.

Aastaid tagasi, kui ma hakkasin otsima võimalusi raputada maha endalt suhted ja suhtlemisviisid, mis olid minu jaoks närtsitavad, uskusin ma siiralt, et kui need 'pakkujad' ise teaksid, kui suure ängistusega ma nende pakkumistesse suhtun, siis nad kohkuksid ja ei tahaks pakkuda :D
Et kui tõde välja tuleks selle kohta, kui suure vaeva ja enesehaletsusega ma sisenen järjekordsesse suhtlusepisoodi, nad kindlasti oleks haavunud ja oleksid eelistanud, et ma ei suhtle.

Vähem kui aasta tagasi tutvusin lähemalt  padu-autistide (sorri! telling the truth tho!)  JA  psühhopaatide hulgas üpris levinud mõtteviisiga. Neid ei huvita, et teine inimene ei taha suhelda. Nemad tahavad!
Kõik.
Igaüks enda eest!

Nende hulgas on vaikivaid stalkereid, on ähvardajaid, on nutumehi.

Maailmas on inimesi, kes on selliste ebakohastunud tüüpidega suhtes, kuna kardavad neid. Nad on suhtesse hirmutatud! Ka minuga on püütud seda teha.
Ja eriti halvas seisus on inimesed, kes kohe ei saanud aru, kui enesekesksed need tüübid on. Ja veel eriti hull on see, kui need tüübid ilmutavad intelligentsust, sest siis sa alguses usud, et saad nendega räägitud. Aga ei saa, sest neid ei huvita sinu tunded, neid huvitab ainult see, kuidas sinu olemasolu nende elus nende huvisid teenib.

Kas süüdistada inimesi, kellel pole empaatiavõimet, ehk kes ei suuda samastuda sellega, mida teine inimene kogeb? Neil on lähtuda ainult endast! Kui nad tahavad suhet ja teine ei taha, pole neil mitte ühtegi põhjust sellest suhtest loobuda, kuna nad ei taju teise tundeid ja seega ei saa neist hoolida.
Ma arvan, et oleks lühinägelik neid süüdistada.
Sellegi poolest on väga oluline ennast selliste inimeste eest kaitsta.

Kui ma oleksin diktaator, siis ma täielikult tätoveeriks isetuhmuva tindiga inimestele näkku nende väär- ja kuriteod. See oleks vajalik hoiatus kaaskodanikele ja samas avaks silmad selle osas, kui tohutult paljud inimesed meie ümber on teinud kahtlasi värke - seega, mehed, laskem nina natuke allapoole! :D
Ma ei saa aru, miks me ei peaks võtma kogu vastutust selle eest, mida me teinud oleme.
Ka aitaks see meid ravida rumalast ja kahjulikust kujutlusest, et me peaksime olema ideaalsed ja eksimatud või et teised seda on.

Nii et jumal tänatud, et mina pole diktaator :)