Ei mingit separatismi siin :D

How can we begin to wake up in each moment?
💫
A soul takes human birth in order to have a series of experiences through which it will awaken out of its illusion of separateness, in each moment.
💫
The physical experience of being incarnated is the curriculum, and the purpose of the course is to awaken us from the illusion that we are the incarnation. Spiritual practices are tools to help us accomplish these goals.
💫
You start from innocence and you return to innocence. A sage was asked, “How long have we been on this journey?” He replied, “Imagine a mountain three miles wide, three miles high, and three miles long. Once every hundred years, a bird flies over the mountain, holding a silk scarf in its beak, which it brushes across the surface of the mountain. The time it would take for the scarf to wear down the mountain is how long we’ve been doing this.”
💫
We are on an inevitable course of awakening. If you understand that message deeply, it allows you to enter into your spiritual practices from a different perspective, one of patience and timelessness...
💫
- Ram Dass

Allikas: Instagram @ babaramdass

Pidasin ennast kaua halvaks sõbraks, sest ... ma ei saa lojaalsusest muhvi ka aru.

Ma peaksin olema pereliikme või sõbra poolt ka siis, kui ta eksib või käitub halvasti?

Unustage ära.

Niisiis mõte sõpradest ei vaimusta mind eriti.

Mõte sugulastest tegelikult ka mitte :D

Tahan olla vabade arvamustega.

Aga hiljuti üks netisõber, kes elab mu lähedal ja kellega olen kokku ka saanud, rääkis oma raskustest ja ma ütlesin siiralt, et mul on kahju, et ma pole parem sõber ja ei saa toeks tulla. Sest ma ei käi mitte kusagil (- peale interneti, obviously).

Ja tema ütles selle peale, et tema meelest olen ma super hea sõber.

See oli nii ilus nagu kui Väiku kunagi ütles, et kui ta peaks mind ühe sõnaga kirjeldama, siis ta ütleks "rahulik". Minu jaoks oli see kõige ilusam asi maailmas. Sest ma väga hindan emas rahulikkust.

Aga jah. Veri võib olla paksem kui vesi, kuid ka 'võõraste' inimeste soontes voolab veri, mitte vesi.

Tavateadvusega on raske hoolida kõigist inimestest samamoodi nagu iseendast, sest me näeme, kuidas nad teevad valikuid, mis ilmselgelt neid hätta lohistavad. Võib-olla nad peaksidki seal olema siis?

Õiget ja valet pole, õige on talitada oma südame järgi, kuid on hea, kui me hoolime ja aitame endastmõistetaval moel. Mitte selleks, et "head" teha, vaid et see olukord puudutab meid ja me aitame teist pigem selle tunde pealt nagu aitaksime iseennast. Me ei eralda oma präänikust tükki, vaid jagame seda endastmõistetavusega. Sest meie nälg hetkel nii suur pole, aga sel teisel inimesel on.

Ma arvan, et see tuleb millalgi ..., et me ei näe teisi inimesi enam teguritena vaid tundlike olenditena, kes on täpselt nagu meie. Ja abi pole alati andmine. Kui mul oli hästi tugev vaimne seis, siis ma tundsin, et saan inimestele õpetada, et nad võivad endalt küsida, kas nad peavad saama teiselt inimeselt seda, mille mittesaamise üle nad pahased on. See on ka aitamine.