Allikas: Instagram @
- YUNG PUEBLO
Nagu ma ikka räägin, püüan ennast sirutada rahu ja rõõmu suunas.
Võib-olla see pole tavaline, aga minu jaoks on need peaaegu võrdusmärgiga.
Kui ma õnnestunult taotlen rõõmu, siis tuleb rahu kaasa.
Kui ma olen rahutu ja otsin rahu, kaasneb selle taasleidmisega rõõm.
Mul on vaja uut sõna, mis sisaldab mõlemat :D
Sõna "tüüne" kõlab kuidagi koledalt ja uimaselt. Minu jaoks rõõmurahu seisund on eriliselt ergas ja kirgas.
Märkasin hiljuti taas, kuidas ennast tugevamana tundes ma avan oma silmapiiri.
Võtan vastu ampsukese välisest maailmast, mille eest ma ennast muidu kaitsen.
Kuidas see ampsuke maitseb?
Ma teadsin, et ma ei otsi maailmaampsukesi, kuna need ei meeldi mulle, aga iga kord üllatab mind uuesti, kui mõttetud need ampsud on ja tekib küsimus, why da hekk ma seda tegin? Mäluprobleemid?
Ja siis ma saan aru, et need ampsud aitavad mul ennast ja oma maailma täpsemalt defineerida, täppis-rihtida.
Nii et ... need ampsud olid head, mis siis, et halvasti või kuivalt/igavalt maitsesid.
Üks asi, mida ma maailmas tähele panen, on, et on inimesi, kes võitlevad enda õiguse eest olla puudulik, kuid keelavad seda teistele. Nad leiavad alati põhjendusi, miks nemad ei saa ja ei peagi hakkama saama, kuid - sellist leplikkust pole teiste suhtes. Oma erivajadused lajatatakse välja, aga kui keegi piuksatab, et kõigil inimestel on raske argipäeva õhtusse veeretada, siis saavad nad maruvihaseks. Sest "Kõige nõrgem olen ju mina! Mina!" nagu vene multikas "Kingitus kõige nõrgemale".
Eks see tähendab seda, et nad ei suuda kuidagi endaga leppida. Mis siis, et nad väljendavad mõistvust enda probleemide suhtes ja nõuavad seda ka teistelt. Kui nad päriselt suudaksid oma puudulikkusega leppida, suudaksid nad seda teha ka teiste puhul.
Nartsissistidel olevat selline omapära, et nende tajutud ja väljendatud enesehinnang on kõrge, kuid pidev hüsteeria tuleb sellest, et alateadlikult nad usuvad, et nad pole essugi väärt ja sellepärast kogu 'bravaado'. Asi pole selles, et nad ka sisimas peaksid endast teistest paremaks - nad lihtsalt hommikust õhtuni, aastast aastasse püüavad iseendale tõestada, et nad on midagi väärt. Ja neil on kogu aeg hirm, et keegi suudab vastu tõestada, et nad pole - nagu see kedagi üldse huvitaks :D
Inimesi hoiatatakse erakuelu eest. Et nad kaotavad kontakti """""reaalsusega""""".
See ei ole ilmtingimata reaalsus, millega me kontakti kaotame.
See on pigem kultuurikohaste legendide illusioonis/mullis elamine.
Sa hakkad oma peaga mõtlema ja su rikkumata tunnetus avaneb, kui sa "metsas" elad.
Jah, see ei toeta ühiskonda, kuid tore on, sest see ühiskond on nigu natuke mannetu või nii.
Eile sain kirja ametiasutusest. Juba mitmenda, samalt inimeselt. See oli tapvalt tüütu (nagu kõik kirjad pärast esimest, millele ma kirjutasin järsult pareeriva vastuse), aga ma näen, et parimatest soovidest kantud. Ta käib mulle peale mingite teenustega, mida linn pakkuda saab, aga kõik teenused eeldavad suhtlemist ja ma iga kell olen parem ilma. Elan ilma ja suren ilma.
Jah ... kõigest hoolimata ... ma ikkagi armastan seda pudedat ühiskonda ja neid vapraid inimesi, kellest see koosneb :D
No comments:
Post a Comment