Vabadusest

Allikas: Instagram @ oshointernational

Kui ma räägin omal viisil elamisest ja teiste ootuste mitte täitmisest püüdes neile samal ajal õpetada, et nad võibolla ei peagi teistelt saama seda, mida nad tahavad, siis päris paljud peavad seda isekaks.

Nagu see tähendaks, et ma kasutan teisi ära.

Või et mul oleks teistele ootused, kui mina nende omi ei täida.

See on nagu USA kristlike väikelinnade inimestega - kui nad kuulevad, et teine inimene pole kristlane, siis nad järeldavad sellest, et tal pole moraalitunnetust. Kui sa pole kristlane, siis sa lubad endale igasugust petturlust :p

Kui keegi arvab, et ilma piibellike moraalinõueteta ja põrgusse mineku hirmuta inimene hakkab käituma ebaeetiliselt, pole ta ise ilmselt eriti eetiline oma sisimas.

Mõned aastad tagasi hakkasin ennast  hoidma ja õppisin inimestele ütlema, kui ma nendega midagi kaasa teha ei tahtnud. Arvasin tookord, et teen seda enda pärast ..., sest ma lihtsalt ei jaksanud teistega sama sammu käia. Nüüd aga näen, et end üksteisega teenetevõrgu kaudu sidunud inimesed tülitsevad pidevalt. Alati tekib küsimus, kumma väsimus on suurem ja kumma teene oli suurem. Üks hakkab endale teed tegema, teine ütleb, kuule tee mulle ka, esimene poriseb, et miks sa ise ei või teha, aga teeb siiski teed ja siis teine joob oma teed pahaselt, et nii väikest asja ei võidud tema heaks teha - tema tegi eile suppi! :D Seega minimalistlik ellusuhtumine on hea kõigile.

Teenet võib alati küsida, aga mitte nõuda. Võib küsida niimoodi, et teisele ei jää tunnet, et ta PEAB seda tegema, muidu ta solvab kaaslast.

Aga mina näen, et viisakalt küll küsitakse, kas sa selle teeksid ära, kuid viisakus asendub hukkamõistuga, kui teine ei taha seda asja teha. Abiküsija tunneb ennast ära tõugatuna ja süüdistab selles inimest, kellelt ta teenet palus. Kuigi tema tahtis teiselt midagi, nimetab ta selle teise inimese isekaks, kui teine teda ei teeninda :D - see on nii kummaline minu meelest.

Mina teen oma lapse jaoks palju lihtsaid asju ette ära (kui ma jaksan), aga olen talle õpetanud, et kui sa midagi ise tehtud saad, siis ära palu, et keegi teine teeks seda sinu eest. Nii et kui ma ütlen, et ei viitsi, siis ta kas teeb ise või jääb ilma, aga ilma minu peale pahakseks saamata.

Me sekeldame nii palju, et ei jaksa ennast objektiivselt kõrvalt vaadata ... Hakkame endale lugusid rääkima sellest, kuidas meie nõudmised on põhjendatud.

Põhimõtteliselt ei taha me, et teised inimesed tunnevad end meie kõrval vabana, sest vabadus on ettearvamatu. Me tahame neid hoida seotuna, et meil oleks mõjuvõimu ja me saaksime ennast turvalisemalt tunda. See on inimlik ja mõistetav, kuid mitte ainuvõimalik eluviis.