Solitary

Allikas: Instagram @ createthelove

Mul oli huvitav vestlus hiljuti.

Ma rääkisin, et minu meelest on inetu suhelda inimestega, kellega ma tegelikult suhelda ei taha, kellega ma suhtlen sunnitud-tundest. Neil on õigus "tõelisteks suheteks". Neil vast oleks õudne, kui nad teada saaksid, kui väga ma pean ennast nendega suhtlemiseks kokku võtma. Ma alandan neid kuidagi, tunde järgi.

Mu kaaslane on Misjonär, ajab suurt-tähtsat-inimasja. Ta absoluutselt ei saanud sellest niimoodi aru ja leidis, et kaastundest kellegagi suhelda on väga ilus ja kaastunne ongi kõige ilusam asi maailmas, mille tõttu midagi ette võtta.

Noo ... see pole ju vale ...

Miks mul siis ikka on nii inetu tunne, kui jätkan suhtlemist kellegagi, kelle kõrval olen igavusse suremas? Ja mulle tundub, et ma käitun inetult just selle teise inimese suhtes - minul on lihtsalt igav, aga talle teen liiga, käitun tema suhtes alatult.

Eks tõde on temagi jutus. Võibolla me peame teadlikult kaastunnet rakendama enne, kui tekib sisse puhas tunne, mille tõttu tundub kõik kaastundlik? :D
Ma olen alati ja täiel määral hooliv, öeldes vahel ka asju, mida teine ei taha kuulda, kuid mida tal on hädasti vaja kuulda. Ehk siis - panen enda tule alla selle teise inimese kasuks ja kasvuks. Sest tunnen end haavamatuna, saan seda endale lubada. Minus küll tekib ärevus, kui minu peale vihastatakse, aga ma ... "hingan koos sellega" ja ei pea seda valeks. Ma usun, et ma pidin ütlema need sõnad, see inimene pidi ärevusse sattuma ja mulle sama enesetunde tagasi tegema :D
Mitte midagi ei läinud valesti.

Ma arvan, et kaastunne on ilus kui selle tõttu tehtav avaldub spontaanselt: ma aitan, sest see on mu olemusele loogiline, mitte, et ma ohverdan ennast, sest näljased tahavad.

Pealegi ... me vast kõik teame, et eneseohverdajad pole meeldivad inimesed.

Nad on kõigi peale solvunud.

Kõik kohtlevad neid liiga vähese armastuse ja arvestamisega nende meelest.

Nad usuvad, et nad hüljatakse, kuna inimesed on isekad, aga inimestel on lihtsalt halb nende vingus nina näha ja tajuda, kuidas neid nende "isekuse" pärast hukka mõistetakse. Eneseohverdajate juures on halb olla! Ja nad on eriliselt ebaausad oma motiivide suhtes.

Kui teeme midagi head spontaanselt, siis me ei oota mingit reaktsiooni vastu ja ei nimeta seda heateoks või teeneks.

Kes aga ootab vastu kasvõi teatud suhtumist või tähelepanu, ei teinud mingit "ohverdust" vaid hoopis endale kasuliku tehingu..., mis läks lörri. Ja pidigi minema, sest see oli neist iiine-tuuu! :D