Võibolla on nii, et mida nooremad me oleme, seda rohkem kinni oleme mingis soovitud tulemuses ...
Vanemaks saades on meil juba nii palju kogemusi, mille puhul kas viisime soovitu ellu ja see ei rahuldanudki meid, või siis ei juhtunud seda, mida me nii väga tahtsime ja ... midagi hullu ei juhtunud. Elu halvemaks ei läinud. Juhtus midagi muud!
Mul on kahju, et inimesed ei ela 2000 aastaseks - me oleksime kõik nii vastutustundlikud, armastavad ja leplikud, sest mingi ühe töökoha või kaaslase saamine ei tundu nii oluline, kui neid on elu jooksul niikuinii kümneid. Saaksime elu muutumisi nii palju rahulikumalt võtta ja poleks nii ahned ja isekad, sest kõike jõuab, võitlema ja võistlema ei pea.
4 comments:
Ma usun, et juba umbes 150 aastat elada oleks selleks täiesti piisav.
Juba 70-aastased räägivad, et elu läheb igavaks, kõik kordub ja midagi enam ei üllata. et siis umbes 150-aastaselt võidki rahulikult igavusse surra:)
See on ainult selle pärast, et kehad on kulunud ja ühiskond ootab, et nad eest kobiksid. Nad ise sätivad ennast kõrvale, sest usuvad, et see on nende roll. Ja muidugi keha kulumine. Kui mõistus oleks 1000 aastaselt veel terane, sa näeksid välja nagu praegu 40 ja oleksid ka sama terve, siis sa ju ei arvaks, et elu enam midagi ei paku :D Kuidas saab elu üksluiseks muutuda, kui maailm muutub kogu aeg ja inimene ise ka. Ma ise tunnen, et olen nii rahulikuks ja õnnelikuks muutunud, et ma väga tahaks teada, kui suureks see saada saab? :) Ma arvan, et seda saab kogeda just ainult siis, kui õpime muutusi rahulikult vastu võtma ja saame rohkem tähelepanu kulutada oma vaimsete/psüühiliste protsesside jälgimisele.
Hm, mulle tundub, et see kui rahulikus ja õnnelikuks saab muutuda, see on selline kahaneva piirkasulikkuse teooriale tuginev. Kui oled juba suurema portsi kätte saanud, siis edasi tilgub piisk haaval. midagi ehk lisandub, aga mitte märkimisväärselt. Võiks ju ka näiteks küsida, et kui välja puhanuks me suudame saada?
mida sa mõtled selle all, kui ütled, et inimene muutub? sa pead silmas, et inimene, kui selline, aastasadadega muutub? Või ühe inimese elu seisukohalt, et aastatega hindab elu ja asju ümber jne?
Mmmm! Väga huvitav, kas oleks nii!
On ju endi sõnul valgustunuid, kes ütlevadki, et neil tegelikult pole vaja enam maises kehas elada, kuna nad on ennast "täide viinud". Ja võibolla mõned eraklikud valgustunud tõesti ei viitsi lihtsalt enam süüa, sest pole mõtet elu pikendada. Nii et justkui olekski!
Samas ka neil juhtudel on soovitud oma kruus TÄIS saada, mitte ebamääraselt rohkem saada. Enne "äravalgustumist" ei ütle keegi, et ahh, mulle piisab 99,95 protsendist valgustumisest ka :D Pooleli jätmisel pole mingit motet.
Kui ma kuulen inimesi rääkimas heast ja halvast - ja ma kuulen seda kogu aeg -, siis ma mõtlen ikka, et inimesed seovad ennast arvamuste ja soovidega, mis on väga tinglikud ja juhuslikud (lähtuvad nende loomuse ja elukäigu omavahelisest reageerimisest) ning kaitsevad neid nagu elu ja ennast . Inimesed tulihingeliselt kritiseerivad teisi inimesi ja olusid..., mis on võimalik ainult kitsa vaatega. Muidugi on osad 'võitlejad' targemad ja osad ohmukesemad, aga mõlema vaade on kitsas, kui see eitab teist.
Kui ma vaatan kätše pealt, siis ma olen murelik mõlema poole pärast.
Ma ei usu võitlusesse.
Usun, et armastusega tuleb omamoodi tarkus, mis pole lärmakas, kedagi alla suruv või kõrvale lükkav. Kui suhtumine on muu, st kui seal on väikegi võitlus- või halvustamismoment, siis see pole tark jutt/tegu. Ükskõik, kui arukas või intellektuaalne, eetiline või moraalne see on. Ja noh, muidugi, sõnad ka ei loe. See tunne loeb, mille inimene kaaslases tekitab. Kas tal on õigus olemas olla, tunda nagu ta tunneb, mõelda nagu ta mõtleb? Kui siin on mingi hapu või üleolev piisk sees, siis oleks üsna mõttekas veel mõnedsajad aastad areneda :D
Aga noh, paljud sünnivad seni veel psühhopaatilise või nartsissistliku kalduvusega, inimesed jäävad keeruliseks veel pikaks ajaks ja ... kõik on ära õpitud siis, kui kõik värvid on kokku segatud ja välja tuleb puhas valge, nagu suure maalritöö raamatus. Siis on kõigest ja kõgist lõpuni aru saadud. Ma arvan, et see "lõpuni aru saamine" on võimalik …, aga võibolla on ka 2000 aastat selleks liiga lühike? Samas siis võiks alati leida huvitavaid vestluskaaslasi, kes on näiteks 200 aastat elanud Indias, 100 Iirimaal, 50 Kuubal jne :)
Ee, jah, seda ma ei arva, et mõnesaja aasta jooksul inimliik oluliselt muutuks.
Ma tunnen sageli, et vajan rahu, et paremaks muutuda. Ja siis mõtlen, et … võib-olla ma ei muutu paremaks, võibolla ma olengi juba jube hea, aga sagimine ei lase mul seda näha lihtsalt :D Siis kui vaiksemaks läheb, siis tahaks kohe kõigile kalli teha mõttes :D
Post a Comment