Kodusolek

Allikas: Instagram @ oshointernational

Mõnikord spirituaalsed inimesed küsivad endalt, kas nad ikka on tegelikult 'ärganud' või kujutavad seda endale ainult ette. Ausalt, päriselt ka - need inimesed, kes igasuguseid tarkusi prääksuvad, õhtul oma padjalt küsivad, kas neil oli üldse õigus?....

Selleks on suurepärane test: kas sa oled "kodus" või oled "teel"? Kas sa oled "otsija" või oled õnnelik/rahus/kohal/kodus?

See on seega ülimalt lihtne.

Ja muide, see ei tähenda, et kui oled kodus, siis kõrgemaid arenguplaane pole.
KINDLASTI ON! Ja sa võid ikkagi tunda ennast mõnusalt soojas pesas, mis siis, et see pole jääv - pole üldsegi hullu!

See on tunne, mida koged seal, kus parasjagu oled.
Kahtlusteta lihtne rõõm.
Suur armastus.
Hetkes.

See tunne, et supled tänus ja edasi võib tulla, mis tuleb.





-
Ma peaksin selle kirjutama ka oma teise blogisse, sest kindlasti on paljud, kes seda pildi-ja-sildi-bogi ei viitsi jälgida, küll aga vanasti kiikasid mu eelmisesse blogisse...



Me kõik sätime oma elu.

Kas te IIAL kujutaksite ette, et kui te ohjad käest viskate ja valmistute kraavi lendama, saab kõik korda?

Aga minuga nii juhtus. Ja võib-olla seda on raske uskuda, aga ma tõesti usun, et oli üks vajalik ime-koht mu elus, mida äkitselt - ja täiesti absurdselt, ilma igasuguse sissejuhtatuseta - asusid täitma mu blogi heasoovlikud lugejad. Meie pere ei saanud sellest kohast hakkama. Ja siis ilmus käsi, mis tõmbas meid kraavist välja, tagasi teele, kus oleme kenasti mitu aastat püsinud.

Ooooookei, ma hakkasin nüüd nutma..................





Ma ei tea, kas see on hea või neutraalne, aga selles, et saime oma elu jätkata oma korterilaenuga ostetud kodus, saab "süüdistada" ainult hakkajaid ja armastavaid blogilugejaid.
Me poleks muidu toona ise saanud, absoluutselt mitte, mitte kuidagi.
Minu suguvõsas oli igaüks oma ninaesisega ametis, kellelgi pole mingit "varuka-varu/-vara".
Oli keegi võhivõõras näiteks, kes saatis mitu kuud 30 eurot ja ma juba kirjutasin talle, et oleme august väljas ja ta ütles, et ........ MIS SIIS!???
Inimeste ilu võtab mind jalust nõrgaks.
Nagu loodus.
Mis me olemegi.
Kujutlege, et olete üksi aasal ja sada vikerkaart sajab teile kaela ning kümme ükssarvikut hõõruvad oma nina vastu teie käsi :D Vaat, just selline tunne oli mul, kui meie perele abikäsi ulatati. Ma ei hakka kunagi seda reaalseks ja realistlikuks pidama, välja arvatud juhul, kui me lepime kokku, et kõik on ime.

Jah, ma praegu muudkui nutan... sest ... ma ei saa nendele inimestele edastada, mis nende otsuste ja tegude tõttu muutus. Võib olla 95 % neist isegi ei loe enam mu blogi, kõik see juhtust 2013. lõpus ja 2014. alguses.




Minu blogi kaudu tulnud imest jätkub mulle mitmeks eluks.

Tänulikkus ja armastus on minu igasekundiline seisund.

Ma armastan teid. Nii väga!

Ja samas mõtlen ... - kui imeline on kõik mõttes kaotada.
Kui kasulik on 'alandlikkus', kui palju imesid see pakub ... see tagasi astumine ja 'juhtuda lubamine' ...




Minus on hästi palju armastust ja tänu ... ja muu tõesti pole üldse mitte oluline.
Elan IMELISES maailmas, nii kaua juba. Suurelt tänu sellele tundele, mida teised inimesed minus tekitasid ..., sellele ilule, mille teised inimesed minu silmadele nähtavaks tegid...

Mu laup on vastu maad kõigi teie ees, kes armastuse või teoga aitasid meid tookord ...ja edasi :)
Väga palju armastust! Te olete nii kenad! Ja kindlasti ei jää see olemisvaldade juhtidel märkamata :)

Tuhat südamemärki, mu kallid :) <3