Jõuan tasapisi lähemale sellele, mida budistid kirjeldavad kui isiksuse puudumist.
Näen seda tänu VT'le, kes ikka armastab küsida, et mida sa siis teeksid, kui ...?
Ja - mida sa mõtlesid inimesest, kes teeb/ütleb ...?
Ma pean ütlema, et ma ei mõtle ette ja ei oska öelda, mida ma siis teeksin või mõtleksin, kui midagi juhtuks. Näib võimatu sellele mõelda. Minus ei teki midagi, kui püüan end mingitesse olukordadesse panna.
See on üsna kummaline, aga mitte võimatu :)
2 comments:
Kas see on või ei ole sama asi kui minu "eks ma siis vaatan/vaataks"?
Ma arvan, et Sinu puhul võib olla küll.
See pole sama asi, mis "ma ei tea" = ma ei tunne ennast nii palju.
See on rohkem nagu teadmine, et kõik muutub kogu aeg, "me pole täna need, kes me olime eile" :)
Suhtumine "eks ma siis vaatan" saab tulla süüdimatusest või hoopis küpsusest. Ma usun, et Sul on see küpsus olemas.
Post a Comment