Imelik, ma mäletan nii hästi, kuidas ma imestasin, et inimesed kasutavad affirmatsioonidena lauseid, mis pole tõesed, aga mida neile meeldiks mõelda a la mul jätkub kõigeks raha (kui raha ei jätku), ma olen täis energiat (kui energiat pole), ma olen ilus (kui pead end koledaks), olen sale (kui mõrumeelt tekitab ülekaal) jne.
Mulle tundus võimatu endale öelda, et mul on küllalt energiat, kui mulle valmistas probleeme pidev ja pikaajaline üleväsimus. Valetamine on üks väga ohtlik asi ... valetades kaob lugupidamine enda ja nende inimeste vastu, kellele me valetame. Inimesed vihkavad neid, kellele nad liiga teevad ja täiskasvanute maailmas käib see pigem nii, et kõigepealt tehakse liiga ja siis hakatakse vihkama. Ja väga tore on, et meie psüühika saadab meile järelemõtlemiseks halbu emotsioone, kui me endale või teistele liiga teeme.
Aga omaks võtta, et ma olen täiuslik ja mu elu on täiuslik selle imelise pusserdisena, mis parasjagu on - see oli lihtne. Selles mõttes, et ma ei pidanud ennast selles veenma. Kui ennast oma egost välja zuumid ja lõpetad elule ettekirjutuste tegemise, milline ta olema peab, siis jääbki ainult imetlus ja austus.
1 comment:
Just.
Mul on ka see olnud, et "mismõttes ma peaks endale valetama, et mul on hea?!?!?!" ja alles aastaid ja aastaid hiljem sain aru, et ei - ma ei valeta endale, et mul on hea, võti on selle päriselt uskumises, mitte sõnades. Ja täiuslikkus on ka see. Et mitte endale öelda, et olen midagi, mida ma pole, vaid et ma OLENGI.
Kusjuures mu kogemus (mingit teooriat ei ole, KOGemus) näitab, et pole vahet kas tunnetada, et ma olen täiuslik või tunnetan, et ma ei ole täiuslik, no shit, kes on? Ma ei peagi!
Elik mõlemal juhul on kerge ja hea ja "miski pole minus valesti!" tunne.
Post a Comment