Mulle tundub, et seda, kas tee on ilus või mitte, saab hinnata alles siis, kui sa ei püüa mingeid oma vajadusi rahuldada. Kui püüad mingit haava ravida või midagi kompenseerida, siis sa 'kasutad oma teed ära' ja ei näegi, milline see päriselt on. Mis parata! Me ei saa vajamist lihtsalt lõpetada. Minul käis see lihtsalt nii, et ma hakkasin endale ütlema, et "peaksin" on kuri sõna. Ma ei pea mitte midagi. Siis ma enam ei kahjustanud ennast teistele mõistetav ja meeldiv olla püüdes, olin vähem rapitud ja riisutud, ei vajanud enam väljastpoolt materjali, millega oma haavu lappida ja alles siis läks pilt selgeks. Vajamine teeb pilgu uduseks.
No comments:
Post a Comment