Kibestunud ja dramaatiline

Noonii. On ka aeg, kas pole? :)
Muidu veel arvate, et ma pole ehe, aus, esitan siin mingit vikerkaaremullikarva pilti oma elust.

Viimasel kuul on olnud nii, et mul on oma pereski haigusi ja hakkamasaamatusi olnud, kuid suguvõsa, eelkõige küll Emmakese näol, on kuidagi eriti suhtlustvajavalt peale vajunud.

Mis füüsikas juhtub, kui mingit kohta pressida?
Tekkib vastusurve, eks!
Mingit vastuhakku poleks tekkinud, kui survet poleks avaldatud.
Aga kui avaldati, ja ma ei saa selle koha peal järele anda, siis tekib vastupress.
Nii tekivad sinikad :D
Ja jalahoobid :p


Olen nii kodus kui ka virtuaalselt viimasel nädalal, kui iganes võimalus avaneb torisenud, et ma tahan, et mind rahulemaks jäetaks. Rohkem rahule. No kamoon. Minu suguvõsas on inimesi, kes, kui helistavad, siis kaebavad teiste peale või ... ei kuule. Sest vanadus. Ja ma pean kimedalt röökima ja ikka läheb päris palju juttu kõrvust mööda ja siis ma naeran ja ohkan virilalt toru teises otsas.

Kui ma õrnalt uurin, et kas me peame nämmutama iga mõne aja tagant helistades (KÕIK nad teavad, et helistamine mõjub mulle nagu raske füüsiline töö), kui asja üldse pole - mis näiteks kirjutamisel viga on? -, siis saadakse mu peale pahaseks. Nii et ma enda lõbustamiseks kirjutasin neile kirja. Ma ei saada seda ära, kuigi see kuluks neile ära :D Ma lihtsalt võibolla salvestan selle endale (hetkel on see "untitled 1"), kuni mu trügimisest tekkinud tusameel üle läheb ja lubab mul selle kustutada.

Kirja alguses oli juttu sellest, mida nemad tegid, nii et ma seda osa ei pane, panen lõpu. See on kibestunud.

Kirjutasin ma selle nii, nagu ma saadaks selle kõigile neljale - Issakesele, Emmakesele, Õele ja Vennale.

Ma kopeerin selle Wordi failist ja loodan, et märkan kõik nimed ära muuta.

Ah, selgituseks veel see, et kuigi nii VT'le kui ka Mehele meeldivad mõned minu sugulastest, ei saa ka nemad absoluutselt aru, miks tuleb "kogu aeg" külla tulla ja VT ei anna sageli näolegi. Tulevad siia meie kodu energiat rikkuma! :D




Kirjast:


---

Et siis: teie hoolitsete oma varvaste eest ja meie enda omade eest. Mitte imelikult ja inetult, vaid enda heaolu eest seistes nagu iga normaalne ellujääja - sama moodi nagu teete teie, teeme ka meie.

Minu kiri on aus ja solvav – ma ei tee endale selles osas illusioone.

Ma tahaksin, et te saaksite aru minu siirast uskumusest: solvumine on täiesti loomulik elu osa. Kui teine inimene ei käitu, nagu meile oleks mõnus/ootuspärane/mõistetav, siis me solvume. Aga teine inimene EI PEA käituma nii, et meil oleks mõnus --- ERITI VEEL, kui ta peab selleks ennast hülgama.

Nii et palun: solvuge nagu süda võtab! Mul on 0% vajadust teile meeldida, ma tahan lihtsalt olla mina ja väljendada iseennast. Solvumise juures pole mitte midagi valesti. Teised inimesed TOHIVAD meid solvata ja meie TOHIME solvuda. Kõik on korras! Solvamine on okei ja solvumine on okei. See on elu, lihtsalt elu. Ja ma olen VT'ga nõus: mida vähem inimesi su elus on, seda lihtsam su elu on. Me üldiselt mõtleme nii, et kui me seome end teiste inimestega, siis me saame üksteist aidata. Tegelikkuses aga näeb see välja hoopis nii, et me kogu aeg pööritame teiste inimeste „liigsete” nõudmiste peale silmi ja arvame, et kõik üritavad meid ekspluateerida, paljaks varastada ja välja kurnata. Sellest „kõik aitavad kõiki” ideest saab lõpuks ikka „Ahh, kurat, tegin selle jaoks seda ja tolle jaoks toda ja nüüd vaatan, et elu hakkab otsa saama ja enda jaoks polegi midagi teha saanud!” Ma näen internetti jälgides, kuidas nii paljud inimesed lähevad külla, „et teisel oleks hea ja tähtis tunne” ja teine võtab nad vastu, „et neil oleks hea ja tähtis tunne”, kuid mõlemad oleksid parema meelega omaette, nad lihtsalt ei julge seda teineteisele tunnistada..., eriti kuna äkki läheb kunagi nende/teiste abi vaja! Ning väga kaugel on julgus endale tunnistada, et suheldakse kasu pärast. Kõik omast arust muudkui „kingivad” oma aega ja tähelepanu teistele. Tegelikult hoitakse suhteid enda potentsiaalsetele vajadustele mõeldes.

Väkk!

Niisiis olen aus ja ütlen välja, mida juba Õele ja Emmakesele ütlesin, nii et Issake ja Vend ka vast juba teavad: tahaks näha teid kord kolme aasta tagant. Äkki olen valmis vastu võtma sagedamini – teie pärast, kui te ikka väga tahate. Sest nii hea inimene ma ikka olen..., selline ohvrimeelne ja ennastsalgav... nagu me kõik omast arust.

PS – kui see kiri teid üllatab, siis te ei tunne mind, ilmselgelt :) Te ei tea, kes ma olen, sest näiteks VT ja Mees peavad siin räägitud juttu väga loomulikuks karikate-emanda-moodi-mõteteks.

Niisiis .... - olete te üldse kindlad, et oleksite tahtnud „minuga” suhelda??? :D

PPS – VT küsib iga kord: MIKS „TA” siia tuleb? (Õe puhul ka: „Sa isegi ei meeldi talle! Miks sa ei küsi talt, miks ta tuleb - ma tahan teada!”)

Ja ma ei oska kunagi vastata muud kui, et inimesed teevad nii. See on normaalne.

Aga see pole tegelikult põhjus üksteist kurnata ja tüüdata.

PPPS: Ma VT'le ikka ütlen: „Mina muutusin õnnelikuks ja rahulikuks siis, kui sain aru, et ma olen täiesti üksi. Mitte keegi ei pea minu heaks mitte midagi tegema, seal hulgas minust positiivselt mõtlema.” Siis polnud enam imelik vaadata seda, mis minu ümber toimub. Siis tundus kõik loogiline. Igaüks võitleb enda eest ja jutustab muinasloo, kuidas see on kõigi vastu nii hea.

Mitte keegi ei pea meie heaks mitte midagi tegema.

Inimestel ei jätku enda vajaduste eest hoolitsemiseks ka jõudu ja muid ressursse, nii et pole mõtet nälja tekkides kellegi laua äärde ilmuda. Kõigil on endal puudu.

Me oleme üksi.

Meie jaoks on puud metsas.

----

Kuulan 'loopi' peal SEDA juba mitu tundi:

Täna leidsin!

YT ise soovitas!

Väga London Grammari moodi, eks?

Insane! :)

---

Kuuba vabaks! Eks! :)

(See pole seosetu. See on kokteil. Mul on neid olnud umbes 7 või 10. Ma ei teagi. Kõik hakkab otsa saama igatahes ... :D)