Eutanaasiast ja isekusest

Isegi minusugune uudistest eemale hoidja teab, et päris hiljuti üks ravimatu ja progresseeruva haigusega Eesti naine kogus annetusi, et minna Šveitsi eutanaasiat saama. Olin liigutatud, et inimesed annetasid lühikese aja jooksul enam kui kaks korda nii palju, kui tal vaja oli. See tuli kaastundest ja soovist võõra inimese kannatusi vähendada. Ilus!:)

Aga siis lugesin ühe usumehe juttu, et eutanaasia on isekas. Me soovime kõrvale hoida jumala poolt meile määratud kannatustest, mida kogeme, kui meie ise või meie lähedane on haige. Et end kannatuste põhjusest vabastada, vabaneme inimesest.

See mõtteviis oli minu jaoks uus ja üllatav. Eks ma vast saan aru, et mingi (kristlik) loogika siin on. Aga see loogika teeb mind kurvaks.

Minu enda suhtumine eutanaasiasse on pooldav. Ratastooliga ei käruta isegi metsa end üles pooma. Rääkimata sellest, kui nõme ja inetu tunne on, kui sa pere juurest minema hiilid. Teha seda puhtas, valges, turvalises kohas on märksa inimlikum. Eriti veel, kui sinu kõrval saab olla lähedane inimene, kes on suutnud leppida sellega, et soovid lahkuda.

Aga - ma arvan nii ainult inimeste puhul, kes sellega ise hakkama saavad. Kedagi ei tohiks manipuleerida teise inimese tilguteid lahti keerama, või kuidas iganes nad Šveitsis seda teevad. See on nagu inimesed ütlevad lapsepilastajate kohta, et osa nende karistusest peaks olema, et keegi suur ja tugev muudkui käib ja vägistab neid vanglas. Aga kes seda tegema peaks, eks. See oleks täiesti haige.

Samas ma tean, et ma ei tee oma otsuseid mõistuse abil vaid otsin tunnet, mis iga valikuga tekib, nii et kui minu lähedane või lihtsalt keegi, kellega olen sageli koos, minu meelest seda väga väga vajab ja füüsiliselt ei suuda seda teha, siis on võimalik, et ma muudaks meelt ja aitaksin, mul pole aimugi, see oleneks 'energiast', mida tunnen.

Olen tänulik,et sain lugeda selle usumehe seisukohta, sest see tekitas minus tugeva vau-tunde - ma poleks kuidagi ise tulnud selle peale, et niimoodi mõelda. Ja minu jaoks on iga uus mõtteviis nii 'elulisel' teemal väga teretulnud.


- - -

Hehe, meenus, et paar-kolm aastat tagasi istusin Issakese ja Õega maal laua ääres. Ajalehes oli mingi hooldushaiglalugu olnud ja Issake ütles, et tema kindlasti ei tahaks elada abituna kusagil vedeledes, ka mitte masinate küljes teadvusetuna olles. Et kes selle masina siis välja lülitaks?

Õde pistis nii kärmelt, et tema võib lülitada, et Issake oli veidi jahmunud! :D

Ta oli lootnud, et tal õnnestub mind ära rääkida, kuid see ei osutunud vajalikuks :D