Mõtlemisest loobunud

Jep, vaimses arengus ei saa jääda poolele teele: kas sa kannad oma kõrgemat teadvust kaasas kõiges - või jäädki kannatama.

Õnneks on mingist vaimse teekonna konarusest üle saades nii, et sa ei saagi enam ebaehe olla.
Kasu(likkus) hakkab täiesti külmaks jätma, sest see pole tegelikult kasu, mida saad vastutahtmist tegutsedes.

Ja oletame, et ma olen autentne, aga täiega ihne, loen iga kopikat.
Siis pole üldse hullu midagi - nii on, nagu on.
Küll kunagi on teisiti ja pole üldse tähtis, millal ja kas juba?!
Aeg kaotab tähtsuse, kui autentsus määravaks saab.

On, mis on. See on. Ja kõik on okei.
Peaasi on teadvustada, elada teadlikuna.

Kui oled enda vastu aus, ei valeta su kehatunne (emotsionaalne keha) sulle kunagi.
Ei aja sind segadusse.
No üldse!
100% oled rahulik ja endas kindel - kuni kuulad oma keha.
Kui vahel natuke ei kuula ("mõistlikud" kompromissid!), solgid ära selle tõeallika.

Selle saab küll jälle selgeks tagasi, aga milleks seda üldse solkida?



Hakkasin täna teist korda lugema Theo Fisheri raamatut "Wu Wei - Tao elukunst" ja oma üllatuseks nägin ka seal, et ole lihtsalt enda vastu aus ja sul pole enam kunagi kaalutleda, analüüsida ja otsustada vaja. Kuluga kooskõlas sünnivad õiged otsused spontaanselt. Olen seda nüüd oma aastakese kogenud, et ma ei pea mõtlema. Mu "kõht" ütleb mulle, mida teha, kui üldse on vaja midagi teha.

Nii on lihtne ja hea.

Samas ma näen, et mõne isiksushäire puhul (ja need on ju väljaravimatud!) ei aita halvast eemaldumine, kuna inimesel on nii palju luulusid ja suutmatus enda suhtes aus olla.

Lihtne reegel on, et kui arvad, et oled õnnetu teiste inimeste pärast, siis on see alati eksitus.
Tasub üles otsida, kus on selle eksituse juured.
Näiteks püüad sa meeldida - mõttetu!
Soovid imetlust - lausa garanteerib piinlemise!
Soovid tunnustust - tunnusta ennast ise - see on, mida tegelikult vajad!

Me läheme ringi ja teiste inimeste kaudu 'asjade' järele, mida suudame ja peaksimegi endale andma ise. Kusjuures ise oleksime ammendamatu toetusallikas - teiste toetus on alati ebakindel ega ole tavaliselt üldse meie kontrolli allgi, vähemalt mitte alaliselt. Nii või teisiti on teiste kaudu saadav ainult väike aste, kui ennast toetades on meil võimalik 'kannatuste kaevust' täiesti välja ronida.

Mõnikord VT kritiseerib mind ja ma ütlen talle, et mul on kahju, et ta ennast halvasti tundis, kui ma midagi tegin või ütlesin. Ja seda ma ka tunnen. Ma keskendun kaastundele, sest mind see üldse ei puuduta, tegin või ütlesin, mis ma tegin või ütlesin. Olen enesekindel. Ju mul oli vaja hetkel niimoodi teha või öelda. Mina ennast ei hurjuta. Näiteks ütleb ta mõnikord, et olen telefoniga rääkides närviline ja võlts. Ma arvan, et see on loomulik, et ta niimoodi tunneb - esiteks mulle ei meeldigi telefoniga rääkida ja teiseks: ma häälestun teise inimese mõttemaailmale ja sõnavarale ümber, see on loomulik. Ja kuna me VT'ga 99,999 % ajast räägime kahekesi, siis loomulikult talle tundun ma teistsugune rääkides näiteks Vennaga. Ja on loomulik, et see teda häirib ja võltsina tundub nagu mina näiteks võõristan meie kodu, kui siin on külalised. Ajutiselt ei ole see enam minu kodu - energia on hoopis teine! Aga minus tema kriitika peale emotsiooni ei teki, lihtsalt mõistmine. Nagu jutt oleks hüpoteetiline :)


Väikule on alati meeldinud küsida: kumma sa valiks, kas X või Y, kas olukorra X või olukorra Y. Konksuga, huvitavad küsimused! :)
Aga nüüd ma pean alati ütlema, et ma praegu 'vist arvan', et ilmselt X/Y, aga tegelikult ma tean, et kui selline olukord tekiks, valiksin ma tegevuse 'voolavalt', rehkenduseta, otsus sünniks ise ja ma ei hakkaks selle sündi mõtlemisega häirima.

Ja VT noogutab - ta teab, et olen mõtlemisest loobunud :D