Ma näen ... kolakihte

"Existentially, your life can’t happen unless the moment you love yourself completely – both those parts of you that you adore and those parts of you that you may not like to confront. You only become truly alive when you become yourself; and you only really become yourself when you love yourself."
- alamir @ spiritbyalamir

Olen viimastel nädalatel jälle veidi tihedamalt suhelnud ja näinud väga huvitavaid käitumisi.
Kõik käitumised, mis ei sünni ainult endast vaid peavad silmas ka kõrvaliste inimeste ja olukorraga seotud eesmärke, on kangesti huvitavad, sest need on nii kihilised. Käitumised, mis sünnivad inimese olemusest ja vastavad ümbrusele naturaalselt, ilma eesmärgita, ei ole huvitavad - need on lihtsalt täiuslikud ja imelised ja näeb ka neid! :)


Ma mõtlen, kuidas meil lihtsalt pole aega oma pea mustritest puhtaks saada. Lihtsalt pole sellist aega mitte kellelgi, keda ma näen. Kogu aeg näksavad uued vastutused kandu. Ja inimesed on puhtast kiirustamisest pimedad ning peavad hakkama juhinduma oma mõistusest, mis aitab ainult ellu jääda, aga ei midagi paremat.


Me pingutame, sest me arvame, et päris paljud asjad siin elus on tähtsad ja see teeb meid murelikuks. Niisiis meile tundub, et kui me ei pingutaks, siis tabaksid meid hädad.


Ja ma tean, et see käib teistpidi!
Kui inimene lihtsalt lõpetab pingutamise ja teeb seda, mis hetkel loomulik tundub, siis avastab ta, et asjad suurelt jaolt pole tähtsad ja siis enam ei oska muretseda ka. Loomulikkus, endakssaamine ja endakohane elu on oluline, aga see elu võib olla mustmiljardit erinevat moodi - see pole enam tähtis.
Kui sa põhimõttelise rabamise lõpetad, siis avastad, et päriselt tähtsate asjade jaoks on sul alati jõudu, nii muretseda polegi vaja. Muretsema hakkadki alles siis, kui oled ennast nii segaseks rabanud, et enam ei saa aru, mis on tähtis ja mis pole.


Ma usun, et hakkame lolli peaga pingutama, sest oleme õppinud, et meil on teatud kohustused elus, ning seetõttu, et pingutasime, hakkame omakorda veelgi kindlamini arvama, et need asjad on pingutust väärt ja tähtsad.
Pingutamise protsess annab asjadele tähtsuse, mida neil tegelikult pole. Me ei pinguta mitte selle pärast, et asjad on tähtsad vaid - asjad muutuvad tähtsaks, kuna me pingutasime.
Sest liiga valus oleks endale 55 korda iga päev öelda, et asjad, mille nii hoolikalt, ennast ja teisi emotsionaalselt üles piitsutades ära tegime/korda ajasime, tegelikult ei tähenda mitte muhvigi meie hinge ja õnne jaoks ja lihtsalt takistab meil endaga kokku saamist. Me loobime ennast täiesti napakatesse, ühiskonna ühises hirmunud ja halba kahtlustava vaimu väiksuses tähtsaks puhutud toimetustesse laiali ja siis imestame, et elu hakkab üle keskea tiksuma, kuid pole seda õiget lähedust olnudki nagu, seda asendab teenete- ja häbiväärsete saladuste kaasteadmise võrgustik... ja küllusetunnet ei ole ka ja ilmselt kellelgi pole, sest ma teen kõik samamoodi kui teised ja ...

Ja inimesi 'kuulates' ma nagu lausa vaatan kohti, kus inimeste mõte rühib ja komberdab selle tohutu räpase kola vahel, mida "kogemused" ja "kõrva taha pandud tarkused" meie mõtteplaani toonud on. Ja ma näen seal kõrval puhast, heledat, lagedat teed, kuid inimesi on õpetatud oma kolast lugu pidama ja vajama mõistuslikke selgitusi ja garantiisid, nii et pole sugugi ahvatlev pea tühjaks lasta...
Nagu hullumajas, eks: kaks hullu värvivad hullumaja seina ja üks ütleb teisele: "Kuule, kas sa hoiad pintslist kõvasti kinni? Ma võtan siis tooli alt ära!" Oma arvamustest kinni hoidmise lõpetamise soovitamine mõjub inimestele täpselt samamoodi ja tundub sama ebaturvaline...
Inimesed on võltsturvalisust pakkuvasse klammerduma koolitatud. Ja siis, kui pank, tööandja, ehitaja, lapsehoidja või kes/mis iganes alt veab (nagu kõik inimlik ongi loodud - apsakad ja katkestused on loomulikud), siis tundub, et on hästi normaalne jubedalt vihastuda. Pingutamine sageli tagab selle, et kui kõik ei lähe suurepäraselt, siis me kogeme negatiivseid emotsioone, sest pingutamine tegi soovitud tulemuse meile vajalikuks. Kellel tulemust vaja pole, see ei peaks niisama pingutama kukkuma, sest ainuüksi see, et me pingutasime, nõiub meid arvama, et tulemus on oluline.

Need on mustrid, millest inimesed ei taha lahti lasta, sest seal on mingi loogika.
Kui mina soovitaks lihtsat olla nagu olemine hetkel välja tuleb, siis see pole loogiline.
Ja ma üldse ei hakkagi rääkima sellest, et võrdleme nüüd elusid: kummal on rohkem konflikte, jamasid, pettumusi, karjumisi, solvumisi jne..., kummal on probleemid klienditeenindustega jne? Isegi kui ma ütleks, et minu tee annab tulemuseks õnneliku ja rahuliku päeva, iga päev, üks päev korraga :), püütakse seda hoomata mõistusega, aga mõistus sellesse suunda kaasa tulla ei suuda.

Ning nii ma peangi selle jätma. Ükskõik kui määriv ja vigastav inimese mõttemaastikku täitev kola pole - mul pole talle anda midagi, millest kinni hoida, kui ta senikujundatud mõtteradadest loobuma nõustuks. See on üksildane, teadmata pikkusega teekond, mida tuleb alustada nii, et leivakannika, pekitüki ja noa asemel on taskus ainult alistumine (kõrgemale tarkusele), avatus ja usaldus.