Piiritus

Näe, mul on täna lobisemisisu.

Kuna ma eile Õega nii pikalt rääkisin tema tõenäolisest lahkuminekust, siis olen taas kord lummatud tähelepanekust, kuidas meid kasvatatakse vastastiku sõltuvuse sisse ehk pidama normaalseks seda, et me teeme üksteisele teeneid, ning me ei oskagi enam püsida üksinda. Me hakkame määratlema ennast selle kaudu, et meid vajatakse ja meie vajame, ning see muutub normaalsuseks. Ja ma mõtlen, et võibolla see ongi normaalsus, aga mina jäin sellest kõrvale kuidagi... Mulle tundub loomulik, et tuleb lihtsalt alati absoluutselt aus olla - sageli teeb see teenetevõrgu tekkimise võimatuks, sest sa hakkad välja ütlema, et teenete tegemine tüütab sind. Või lausa, et see inimene tahab elult liiga palju :D Inimesed on oma soovide ohvrid, soovid tekitavad kannatusi ja see ei puutu minusse. Elu käib nii. Kui sa kannatad, siis sa pole oma elu peremees. Mulle jääb tabamatuks, kuidas vastastikune sõltuvus on parem ja turvalisem oma elu peremees olemisest.

Ning üks hästi oluline samm selles suunas on mõista, et teised ei tee meile liiga.
Teised teevad seda-midaiganes need teised teevad.
MEIE ülesanne on kaitsta ennast pealepressijate eest.
Kui 'pea on lahti', saame aru, et mitte kunagi ei tehta meile liiga - teised inimesed ajavad omi asju ja sõdivad omi väikesi sõdu. Meie ülesanne, kohustus ja vabadus on oma piirid maha märkida ja valjult välja kuulutada.

Õde mul otsib Hindu jaoks mõistlikku põhjust, miks lahku minna.
Ja jääbki otsima, kuni loobub.
Mõistus on selline tore tööriist, mis töötab ainult meie tahte/ego kasuks.
Kui teine inimene ei taha aru saada, siis ta ei saa. Ei saa, sest ta ei taha.
Tuleb leppida sellega, et inimeste 'tahtmised on taevariik' ning lõpetada enda toppimine sellesse võrrandisse, nagu väga nutikalt märkis VT. (Tema lause oli: "Kui me püüame mõista inimese motiive /meie suhtes/, siis me nagu koostame võrrandi, kuid vea teeme sellega, et paneme ennast ka sellesse võrrandisse.") Inimesed tahavad ja teevad enda pärast, meie ei puutu eriti asjasse muidu kui vaid juhuslikult. Oleme juhuslik vahend, mille abil teine inimene püüab soovitule lähemale saada. Me ei pea ennast halvasti tundma, kui keeldume vahendi staatusest ja otsustame olla vaba. Jah, teine inimene kannatab. See pole meisse puutuv teema. Inimesed tahavad igasuguseid asju ja siis kannatavad, kui nad neid ei saa. See on loomulik elu. Midagi pole valesti, kui miski meid emotsionaalselt rebib. See on võimalus ennast paremini tundma õppida. See on hea. Kui kannatusi kuulata ja suhtuda neisse nii, et nüüd me ehk saame teada midagi, mida me enne ei teadnud, kaob selline tunne, et kannatad, üldse ära. See on kõik hea. Kõik on hea :)
Musi! :)