Olin juba palju kuid vaadanud, et mu arvuti desktopil on Google Chrome ikoonile lisaks sama ikoon sildiga 'karikate'. Olin ikka mõistatanud, mis "saladused" selle all peituvad, sest ma avan Chrome'i alati 'ilma sildita ikoonist', mille login on hoopis VT nimega, sest andsin oma eelmise arvuti VT'le ja ta muutis selle ära, ning ma ei oska tagasi muuta.
Igatahes Arvut küsis mult parooli, tegin katse, sain sisse, vaatasin mingeid ebahuvitavaid spämmikirju ja muud ei osanudki teha, panin kinni.
Ja siis muidugi ei saanud enam oma vanasse, VT-nimega värgindusse sisse.
No ja kui lõpuks sain, olid kõik mu sada tuhat bookmarki kadunud.
Sain kenasti sisse oma blogisse, oma YouTube'i, oma meilikontole, aga järjehoidjaid ei ilmunud kuskilt välja. Kasutasin mitut õpetust, mida guugel pakkus, aga need ei andnud tulemust.
Mul polnud selle üle sugugi hea meel, aga kogu aeg tikkus pähe mõte, et ju nii peab olema.
Kindlasti on see mulle mõeldud kogemus, mitte tagasilöök.
Mõtlesin blogile ... pildid ja tsitaadid, mis ma siia panen, on mul salvestatud - ma ei käi neid hommikuti otsimas ..., nii et blogimine jääb mingil määral ehk soiku ... ja kõik mu paljukasutatud lehed tuleb uuesti üles otsida ja salvestada, aga jäin üsna rahulikuks - lihtsalt selle pärast, et ebaõiglustunne on kadunud minust.
Olen fatalistiks muutunud ... kuid samal ajal pole mul üldse tunnet, et elu vihiseb mööda ja loobib mind sinna-tänna. Vastupidi: selline tunne oli mul elu kontrollida püüdes.
Sain toreda avatuse ja usalduse kogemuse. Et see pole kujutletud, vaid päris.
No ja siis katsetasin 'karikate emanda konto' kustutamisega ja sain oma bookmargid tagasi.
Sealjuures näeb Google Chrome ikkagi teistsugune välja, aga esialgu näib kõik olemas olevat, ainult uute avatud lehtede välimus on midagi hoopis muud.
On hea tunne, kui oled tugev ...
Ning ajab lausa naerma, kui mõtled, et sellele tugevusele viis sind alistumine.
Mina ise olemine ei nõua energiat, jõupingutust.
Ja muu ei loegi.
No comments:
Post a Comment