Emotsioonid on lapsemeelsed

Sellega seondub mul mõte teiste inimeste lapsiku käitumisega silmitsi seistes toimetulekuga.

Kui me oleme palju tublimaks ja tugevamaks muutunud, siis vaatame ka enda halbade perioodide isekusele ja hüsteeriale tagasi ning näeme, kui raske meil oli segaduses olla. Kui keegi meie silme all plärtsub, saame meenutada, et pole ka ise kõige adekvaatsemad olnud alati, ehk siis - kui see inimene just tugevat eemaldumis- ja vastikusreaktsiooni ei tekita - saame teda vaadata kui nooremat ja rumalamat iseennast.
Siis saame mõelda: kui mina praegu niimoodi käituksin, kuidas oleks mulle kõige arendavam, kui teine inimene reageeriks? Tekib leebe, mõistev, kaastundlik reaktsioon, mis on midagi hoopis muud, kui ootas see plärtsutaja - ja see küllaltki tõenäoliselt nihutab tema teadvust, kuigi jah, ilmselt hiljem, tagasi mõeldes ja võibolla mitte nii väga selle olukorra sees, nende emotsioonide keeristormis.

Aita teist inimest oma käitumise ja suhtumisega, nagu sa sooviksid, et sind aidataks selles olukorras.

Aga jah, selleks tuleb olukorrast üle olla, see läbi näha. Enne tuleb ise tugevaks saada.