Muide, ma sain hiljuti lugejakirja pealkirjaga: "loen su mõtteid, aga sa ei tea elust ega tõelisest kannatusest mitte midagi"...
Minu meelest oli armas kiri ...
Oleksin tahtnud inimest aidata, aga enamikku meist siiski ei aita ütlemine, et võta oma kannatused ilusasti vastu, tee enda heaks parim ja loobu mõttest, et asjad peaksid olema kuidagi teismoodi kui need on.
Väga raske on kobistada ennast nägema kannatuste taga olevat ilu ja harmooniat, õrnust, haprust, vaprust. Enamik meist jääbki elama tundega, et maailm, riik või teised inimesed on meile kõvasti võlgu. Tuleb leppida kõige alumise kohaga maailmas, et näha seda, et oled ühtaegu ka kõige ülemine ja mitte kunagi ei lähe mitte midagi valesti. Vabadus on.
2 comments:
Kahtlustan, et sul on õigus =)
Ikka ja jälle.
Vahel mõtlen, et kas ma olen siis mingi viletsam v, et mulle olid asjad klaarid tükk aega, aga nüüd libisen täiesti konkreetselt "normaalsuse" poole ja SEE TEEB HAIGET. iks ma ise võtan valu endasse? Mis värk?! Miks ma õnnelikolemist pean uuesti õppima - siit nt?!
Siis ütlen endale, et kule, naine. Oled nagu oled. Ei ole halvem, kui oled, ei ole parem.
Nagu on, nii on.
Siis on taas kerge =)
Hehehe, kahtlusta-kahtlusta! :p
Aga tore! :)
Post a Comment