Mul polnud kellakeeramise vastu ka midagi - nimelt ma sügishommikuti tunnen, et vajan seda 'lisanduvat' unetundi. Nüüd räägivad, et talveaeg on organismile vähem kurnav ja ma kohe usun, sest tunnen seda ise ka.
Suvel mul oli selline päevaplaan, et tõusin kell 5, panin unenäo märksõnad kirja, mediteerisin, tegin blogipostitused ja siis kas tõlked Mehe jaoks või lugesin paari "tarka lehte" Internetis. 7.30 - 8.00 läksin uuesti magama ja ärkasin kell 9 teadmisega, et osad 'tähtsad asjad' on juba tehtud!
Nüüd panen kella viiese äratuse endastmõistetavusega kinni, eriti nagu ei ärkagi. Kui siis lõpuks ärkan 8-9 paiku, on kohe selline tunne, et pole aegagi teha oma hommikuseid asju. Mäh!
Aga täna öösel nägin unes ekstra tobedat seika.
Vestlesime mingite suvaliste inimestega ja kõne alla tuli ütlus "Ära hüppa vette tundmatus kohas".
Mina millegipärast kavatsesin tõestada, et tohib hüpata küll ja selle tõestuseks ma märkisin, et inimese elu algab nii, et ta 'hüppab' veest välja, tundmatusse kohta. Ning olevat loogiline, et hiljem püütakse seda vastupidisega heastada või ära nullida.
Nagu mida!? :D
Unes tundus see väga loogiline ja põhjendatud :p
No comments:
Post a Comment