Igatahes, kui mina blogipause pean, siis reeglina ainult selle pärast, et olen kurnatud pärismaailmavestlustest ja mul seda ütlemisejaksu on nii vähe. Lugesin üle oma täna hommikupoole saadetud kirja Ühele Inimesele ja ... põhimõtteliselt õigetest asjadest rääkisin, aga nii segaselt, et kuku pikali. Ja ma täiega räägin iseendaga ja seinaga, ja konutan kusagil suvalistes kohtades, siis 'ärkan' ja imestan.
Igatahes panen mingid jupid sellest siia, mõned mõtted on head ehk teistelegi mõlgutuseks, näiteks, et olevik ei ole ajavorm vaid kuulub igavikku (minu meelest ütles seda Alan Watts), ja et head asjad on allavoolu, ehk maailmale on kasulik see, mis on kasulik meile, nii et maailm ise suunab värke hea plaaniga.
-------------
/.../
Näiteks Sa nentisid, et oled tegelikult ikka veel täielik pägalik ja ei tea, mida sa teed.
Ma tahaks väga öelda, et mitte keegi ei tea, mida nad teevad.
Osa inimesi lihtsalt esineb ja petab ennastki ära - võtame näiteks *********.
Fake it till you make it.
See on ülimalt kahjulik hingele, kasulik egole.
Kui sa jõuad selleni, et võid öelda, et tead, mida teed - oled ära eksinud.
Su ego ja eneseteadvus on tugevaks saanud, kuid selline elu on meelepete.
Meie teekond pole meile juhtimiseks vaid imetlemiseks ja õppimiseks.
Sa ei pea kusagile mujale kuuluma kui eksistentsile. Sinuga on kõik korras.
Me ei tea, mida me tahame, kui me ei tea, kes me oleme. Tänapäevaühiskond teeb selle nii raskeks, et mina arvan, et sellest pole midagi halba, kui Sa mõned aastad näiteks sotsiaalabist elad. Me püüame nii väga aru saada, mida me vajame, et unustame ära, et ainsana saab sellele küsimusele vastata tunne. Ja see on natuke keerulisem, kui igale tundele järele andmine - iga tunnet analüüsides tuleb meeles pidada seda, et hing teab kõike ja tal on kõik juba olemas, ning sinu tunded peavad lõpuks sellele arusaamisele viima. Näiteks - tahan kuuluda kellegi juurde ainult selle pärast, et ma ei oska kuuluda enda juurde, kuid lõpuks on SEE see, mida mul on vaja. See, kes ma olen, on tegelikult määratlematu ... pole olemas juhist määratlematu juurde, mõistus ei aita. Iga ebakindlustunne on puuduolek iseendast - mitte millestki muust. Me lihtsalt ei näe seda, millegi pärast ... ma tõesti ei saa aru, miks me nii suuri ringe peame tegema, et enda juurde jõuda ja saada aru, et kõik, mida me vajame, oli meil algusest peale olemas ... mitte liiga kaugel, et kätte saada, vaid liiga lähedal. Mis on mina ja minakogemuse vahel? Mõistus. Mõistus on see, mis asjad keeruliseks ajab.
Ja muidugi on sel oma põhjus ja väärtus jne, bla bla... ilma selleta jääme algsesse, teadvustamata ühtsusse, kuid tuleb jõuda teadvustatud ühtsusesse, mis on imeline seisund, milleni viib valuline protsess jne ...
/.../
Nagu keegi märkis, et tegelikult ei ole kolm aega: minevik, olevik, tulevik.
On kaks aega: minevik ja tulevik.
Olevik ei ole aeg, see kuulub igavikku.
Tõde on nii lihtne, et me ei oska sellest 'aru' saada.
Tõde on nii lihtne, et me ei oska sellest 'aru' saada.
Nagu koanid zen-budismis.
Teal Swan ütleb:
' What we have to become comfortable with, is that uneverse at large only benefits
by us getting what we want.
So you don't actually have to try very hard to accomplish what you want.
What you want is downstream.'
Muidugi ta ütleb ka, et ängistus tuleb sellest, et oleme fragmenteeritud ja meie soovid on seetõttu vastukäivad.
Ma ei mäleta, kuidas ta ennast harmoneerida soovitas.
Aga ta ütleb veel huvitavat asja: kui me kohtame välist vastuseisu oma plaanidele, siis tegelikult on see meie sisemine, teadvustamata vastuseis (mingi teine fragment meis tahab midagi muud, kui teadvustatud osa), mis sel moel välises maailmas takistusena manifesteerub. Selle pärast ma enam isegi ei mõtle ***dele ja ***dele :D, mul on nii kindel usk, et õiged asjad õigel ajal sujuvad probleemitult :)
/.../
See võiks Sullegi julgust sisendada! Alati on puhta vaatega inimesi, keda sinu eilne - ega ka homne - ei huvita! :) Kes võtavad Su vastu nagu Sa hetkes oled - igavesti elav ja muutuv Sina! Nii et ära muretse oma otsuste pärast. Ütle endale kõva hääle ja armastusega välja, et tunned end pidetuna või saamatuna või tähtusetuna ja kinnita endale, et kõik on just niimoodi kõige paremas korras. Selles pole mitte midagi halba, et sa oled pägalik ja ei tea veel, kuidas elu käib. Vastupidi! Oled paremas seisus kui need, kes arvavad, et nad teavad, kuidas elu käib. Nemad alles peavad jõudma tõdemuseni, et nad tegelikult ikka ei tea. Ja see tee on üsna piinav, nii et ... :) Võta seda kui kingitust, et sa ei ei kuulu kusagile ja ei saa mitte millestki aru :D (ma liialdan, musi).
/.../
Tsau, kalli, musi
-----------
Anyway, kui ma vait olen, siis minu pärast muretseda pole vaja, ma lihtsalt ei jaksa pool päeva rääkida ja kirjutada, aga niimoodi on juba ... ma ei tea ... kolm-neli nädalat välja kukkunud. Kogu aeg on jutud pooleli ja jõuavad aga jälle tagasi..., et kulgeda edasi.
On ilus, maagiline, imeline, aga väsitav!
Ma olen veits puhkamist ära teeninud, onju! :)
Mu enda päevikud isegi on jäänud unarusse ja need on mulle blogist nii palju tähtsamad!
Et ma siis kirjutan, kui isu ise tuleb peale!
Muskadii! 😘
No comments:
Post a Comment