Mati FB lehelt :)
Kui me oleme ängistuses, siis see pole lihtsalt idee meie peas, vaid ängistus on kogu kehas - sellepärast ei piisa lihtsalt muule mõtlemisest. Tore, et füüsilist keha rahustades (sobiv muusika, soe vann või dušš, raskustekk, metsa jalutama minek) saab rahustada ka oma 'närve'.
On lihtne mõelda, et me ei tohiks ärrituda, kui keegi meiega halvasti käitub ja me tema vajadused ära tunneme ja saame aru, kui palju raskem on temal, kuna tema ei näe ennast kõrvalt ja usub jamasse, mida ta ajab. Tegelikkuses stress, kui keegi meilt liiga palju nõuab, ikkagi kasvab meis. Kui see nõudmine käib kurjemal toonil või valjemal häälel, siis on meie keha see, mis paiskab verre stressihormoonid, et me vajadusel saaksime end kaitsta.
Mõnikord võib tunduda, et meid rünnatakse kahest küljest - näägutaja väljastpoolt ja närvisüsteem seestpoolt - ja meie peame siis leidma selle jõu seal kusagil vahepeal ennast koguda ja rahulikuks jääda.
Pole vaja olla nördinud oma keha peale, kui 'see' ärritub olukorras, kus me oma vaimselt võimekuselt suudame asjast üle olla, sellest läbi näha. Keha teeb parima, mida oskab, et olla valmis meid kaitsma. On aga hea, kui meil jätkub oma kehale sõnu, millega ütleme, et oleme olukorrast teadlikud ja aitäh hoiatamast, aga me tegelikult saame hakkama, aitäh :)
2 comments:
See viimane lause on väga armas. "aitäh hoiatamast, aga tegelt ma saan hakkama" 🙏😊😊
=)
Post a Comment