Vanemlikust autoriteedist

"Paljudes lastes on varjul peidetud viha ja vimm oma vanemate vastu, kusjuures sageli on põhjuseks suhete ebaehedus. Laps igatseb, et vanemad oleksid tema jaoks olemas kui inimesed, mitte kui rollitäitjad, ükskõik kui kohusetundlikult seda rolli ka ei etendata. Võid teha oma lapse heaks parima, kuid isegi parim pole piisav. Tegelikult ei ole tegemine kunagi piisav, kui Olemise unarusse jätad. Ego ei tea olemisest midagi, kuid usub, et tegemine su lõpuks päästab. Ego haardes olles usud, et aina rohkem ja rohkem tehes koguneb "tegemisi" lõpuks piisavalt, tundmaks end mingil tulevikuhetkel täielikuna. Seda ei juhtu. Lähed vaid tegemistes kaduma. Kogu tsiviliseeritud maailm kaotab end tegemistes, mille juured Olemisse ei ulatu ning seetõttu kasutuiks muutuvad."
- ECKHART TOLLE  "Uus maailm" 

Uskumatu, aga lapsi on võimalik kasvatada ka aususe ja avalusega.
Nende enda teadlikkus kasvab niimoodi hästi kõrge.

Muidugi ei saa seda teha juhul, kui pead ennast lapsest tähtsamaks ja soovid tema silmis autoriteet olla, et sundida teda tegema asju, mida tema vajalikuks ei pea.

Näiteks ära ütle talle, et igaüks peab oma panuse andma kodu korrashoidu.
Ütle hoopis, et oled väsinud ja soovid puhata, kuid see on raske, kui töölt tulles on kodu nagu seapesa, ning et see teeks su olemise nii palju kergemaks, kui ta oleks nõus sind aitama.
Ole aus ja ära kamanda.
Su laps pole su ori, kellel ei tohi olla arvamust ega enda väsimust.
Ja räägi lapsega ilusti, mitte toaukselt korraldusi karjudes.

Kui laps ütleb, et tema meelest pole seapesal häda midagi, siis mõtle:
- võibolla on tal õigus;
- võibolla pole tema õppinud rääkima sellest, kui väsinud ja pinges ta ise on;
- võibolla on väga oluline, et sa ise puhkama õpiksid hoolimata segadusest ja laps teab mingi osaga endast, et sulle on perfektsionismist loobumine ja puhkama õppimine parem kui tema panus sinu luulusse, et kodu peab korras olema;
- võibolla su kodu polegi nii sassis kui arvad ...

Nii või teisiti - oma tahte peale surumise nimel tülitsemine ja suhete rikkumine on alati valesti tehtud.

Maailm ja inimesed tohivad olla igat moodi, sinu arvamus on lihtsalt üks arvamus.

Mida vihasemaks saab inimene oma nõudmistes ja ootustes, seda väiksem on temas teadlikkus, ütleb Tolle.

Tema räägib rohkem sellest, et meid on kasvatatud hästi väikese teadlikkuse sisse, et me oma funktsioone täidaksime.
Mina oma suguvõsas näen seda, et inimesed, kes väga püüavad "õigesti" käituda ja pingutavad, on kõige riiakamad, hüsteerilisemad, nõudlikumad ja jäigemad oma arvamustes. Nad annavad oma jõu meeldidapüüdmisele ja oma tublidusega muljet avamisele ära ning tulemuseks on see, et nad ärrituvad nii kergesti, et ei meeldi kellelegi.

Ma ei tea, kuidas ühiskondlikust tingitusest vabaks murda, aga kodurahu nimel - ärge ajage ennast nii hullusti taga! Tegelikult oleks normaalne, kui saaksime väsimuse korral alati puhata. Kurb mõelda, et rügame, et olla 'tublid', kuid end liialt ära väsitades käitume isekalt ja järsult, mistõttu tunneme end hoopis viletsatena. Selle parandamiseks rügame rohkem ja kõik jääb samaks.