Inimesed, kes on ausad, autentsed, on paindlikud, väga paindlikud.
Sest mitte miski ei pea olema mitte midagi muud kui - tõeline.
See on suhtumine, mille tõttu nii paljud vaimsed õpetajad räägivad lapseliku kõigeks valmis olemise tagasi pöördumisest. Kuna sa ennast ei kontrolli vaid lased kõigel (sh iseendal) vabalt voolata, loob elu üllatusi, mille sa oled valmis vastu võtma, kuna sul puudusid piirid ... või mõistuse piirang :)
Kõigis oma kolmes (üks neist ammu kustutatud) blogis olen rääkinud oma keerulisest suhtest emaga.
Ükskord vingusin tema omaduste kallal ja üks lugeja kommenteeris, et ta saab aru, aga - kui ta poleks selline nagu ta on, siis ta poleks tema.
Ma mõtlesin selle peale, et vau, kui tabamatu mõtteviis. Mul oleks jube hea meel, kui ta poleks tema, aga mida iganes ... :D
Nüüd on elu teinud sellise käänaku, et mu demonstratiivne, tähelepanu ja imetlust ootav Emmake on pidanud hoidma Venna lapsi juba mitu aastat - ja Vend ei salli teda nii väga, et lausa ei räägi temaga. Issakese kaudu antakse info edasi.
See pole normaalne, mitte kellegi suhtes aus, ja ma olen Emmakesele südamest kaasa tundnud.
Öelnud talle, et tal pole mõtet Vennalt tänu ja hoolivat suhtumist ootama jääda - ta peab ise oma mehisuse kokku võtma ja endast hoolima hakkama - see ei tähenda, et ta sunnib Venda endaga rääkima või lõpetab tema laste hoidmise, kuid - ta peab mõistma, et elu on tema suhtes hetkel ebaõiglane ja õiglases maailmas ta vääriks paremat kohtlemist ja suuremat tänu. Sealt edasi on tema otsus, kuidas ta tegutseb - saan ju aru, ja pean isegi õiglaseks, et tal on Venna ees süütunne, mida Venna teenindamine sellistes karmides oludes kustutada aitab, nii et valesti pole midagi.
Ta hakkas mulle tasakesi ütlema, et selline toetus on haruldane tema elus.
Seda kuulates sain aru, et keegi ei vaevu talle toetust pakkuma.
Keegi ei ütle, et sa mu haprake, mul on nii kahju, et elu su sellisesse paika on loksutanud, ära unusta iseennast.
Mina olen enesearmastuse apostel, nii et mulle oli loomulik talle toetavaid sõnumeid saata.
Minul pole vaja, et ta hoiaks, või et ta ei hoiaks Venna lapsi. Mul on hea, kui ta mõistab, et ta tohib ja lausa peab enda vastu hooliv olema, sest ... kui sa oled 65 ja teised pole sinust hoolima hakanud, siis on viimane aeg ise ennast armastada. Ennast armastavalt koheldes näitame/õpetame me teistele, kuidas meid kohelda.
Ma pole pidanud Emmakesele ütlema, et mina küll armastan sind.
Piisas sellest, et ma talle rääkisin, et ta väärib enda armastust enda vastu, ta väärib enda hoolimist ja enesekaastunnet. Ta ei pea veenma kedagi teist endast hoolima, aga ta peab ise ennast hoidma.
See on teda muutnud.
Viimastel nädalatel on ta öelnud, et selle jutuga ma avasin ta silmad.
Praegu teeb ta midagi nii rasket, et ta keeldus sellest juba 1,5 aastat tagasi - hoiab Venna lapsi Venna maakodus. Sellest kuulnud, seedisin natuke ja helistasin talle, et teda julgustada ennast mitte reetma. Et isegi kui ta leiab, et peab kodurahu huvides maski kandma - ärgu unustagu pärisenda pärisväärtust.
Inimesed, kelle psüühiline tervis on parem, ei vaja selle pidevat meeldetuletamist väljastpoolt, aga tema vajab.
Kui ma vaatan, kuidas ta mu sõnumitele reageerib, tean ma, et ......... üllatuuuus! .... pole teist inimest, kellega ma emotsionaalselt nii sarnane olen, minu suguvõsas või tutvusringkonnas. Kõik inimesed on tähelepanuväärselt enam tahte ja mõistusega oma elu juhtivad.
Ja tundlejad vajavad abi/mõistmist/kinnitust. Sest mõistuseinimesed käituvad alati nagu nemad teaksid paremini.
Nad eksivad, ja seda pole vaja neile öelda.
On vaja ainult iseendana elada ja see muudab teisi inimesi.
Iseendana elamine on alati väga palju parema inimesena elamine, kui mõistus ja tahe meid suunab.
Kuid me saame selles nii vähe tuge, et tuleme välja rääbakate enda eest võitlejatena, bravuuritaridena.
Igatahes on elu jõudnud sellisesse uskumatusse kohta, kus ma saan tõdeda, et armastan oma lapsepõlvekoletist, Emmakest. Ja jagan temaga suurt osa maailmast, mida ei jaga teised meie ümber olevad sugulased. Ja mina aitasin ta sellesse kohta :) Kohta, kuhu tta kuulus.
I'm happy :)
ENYA So I Could Find
My Way
A thousand dreams
you gave to me
You held me high,
you held me high
And all those years
you guided me
So I could find my
way
How long your love
had sheltered me
You held me high,
you held me high
A harbour holding
back the sea
So I could find my
way
So let me give this
dream to you
Upon another shore
So let me give this
dream to you
Each night and ever
more
Yet only time keeps
us apart
You held me high,
you held me high
You're in the
shadows of my heart
So I can find my way
You held me high,
you held me high
So let me give this
dream to you
Upon another shore
So let me give this
dream to you
Each night and ever
more
A thousand dreams
you gave to me
You held me high,
you held me high
And all those years
you guided me
So I could find my
way
So I could find my
way
2 comments:
Krt, ja ma olen nii rõõmus, et kellelgi, keda ma isegi ei tunne, on heam!
Sest tunde järgi kõik on mina =) Kui kellegi on hästi, olen see mina, kel on hästi. Kui kellelgi on halvasti, olen see ikka mina.
AgA kui kellelgi läheb paremini, läheb paremini mul ja see on nii hea tunne!
Ma tegelt saan aru sellest, et igaühe võitlused on tema enda asi ja ei saa maailma paremaks teha, esiteks pole see minu asi (maailm saab hakkama minuta, mina olen aga vaba olevus, kelle vastutada ei ole maailma püstihoidmine!) ja teiseks ta juba on hea, lihtsalt inimeste sees on nii palju häda ja viletsust, et see värvib nende maailmatunnetamise täiesti ära.
Aga kui kellelgi muutub maailmatunnetamine puhtamaks ja isiklikku mäda ja löga on vähem silme ees, on NII TORE!!!!
Sinu pärast ka hea meel. =)
Mjau! :)
Nii tore, kui selliseid inimesi tuleb, kellel siuksest asjast tore on! :)
Ei no tõesti! =)
Post a Comment