"/.../
Practicing
such profound honesty within ourselves helps in all facets of
internal and external life- there is no real freedom without honesty,
without honesty there can be no peace of mind.
Healing ourselves isn’t about constantly feeling bliss, being attached to bliss is a bondage of its own. Trying to force ourselves to be happy is counterproductive, because it suppresses the sometimes tough reality of the moment, forcing it back within the depths of our being, instead of allowing it to arise and release."
Healing ourselves isn’t about constantly feeling bliss, being attached to bliss is a bondage of its own. Trying to force ourselves to be happy is counterproductive, because it suppresses the sometimes tough reality of the moment, forcing it back within the depths of our being, instead of allowing it to arise and release."
IG @ yung_pueblo
Ilma aususeta pole vabadust ega meelerahu
2 comments:
Mhmh. Mhmh!
Ositi on minu "tee seda, mida tahad" ka üleskutse aususele. Sest ma tean (jälle isiklikust kogemusest), et kui sa ei kuula ennast, kui sa mõista ja ei mööna ja ei luba endale omaenda PÄRIS tundeid, vaid üritad neid teiseks teha ja siis endale meeleheitlikult kinnitad, et "mul on kõik hästi, olen õnnelik", oled kogu aeg ja üleni õnnetu.
Sama asi kui teistega suheldes, kuigi sa väga seda teistega sobimist ei jutlusta - aga ses osas oled vast nõus =) Et see, mis laseb ahastaval inimesel end paremini tunda, jalad kindlamalt maha saada ning lootust tajuda, on teisepoolne "on jah sitt, kohutav, jube, valus. Saan üleni aru. Mul on täiega kurb, et sul paha on ja maq mitte midagi teha ka ei oska", mitte "no aga vaata oma kahte ülejäänud last, nemad on elus, nende jaoks ole tugev ja üldse - maailmas on inimesi, kel kõik lapsed surma said korraga!"
Mõlema lõiguga absoluutselt nõus! :)
Ennast tuleb kuulata ja ennast tuleb ka elada/väljendada.
Me püüame end mõistlikkusele suunata, mõtleme, mis on meile kasulik, kuid me eksime - meile on kasulik see, mis väljendab meie tõde.
Väga nõus, et võltspositiivsus on öka!
See mõjub kuidagi hülgavalt, vähemalt mulle.
Esimene variant oleks täiuslik asi, mida kriisis inimesele öelda! Aga seda saab öelda ainult vahetu inimene, tõe-line (tõega koos elav) inimene. Neid polegi nii palju ... Inimesed mõtlevad selle peale, et öelda "õiget asja". Ja kui nad kohe ei oska, siis kiruvad ennast pärast. Aga võiks ju olla lihtsalt avatud ja aus ... Kahju, et igasugused ego-teenimise eesmärgid muutuvad tähtsamaks, eks meid treenitakse viisakat muljet jätma juba titast peale nagu meie loomupärased reaktsioonid oleksid täiesti kõlbmatud.
Post a Comment