Tädi Armilde

Ma teises blogis (ja vanas, ammu kustutatud Lihtsa Elu blogis) olen rääkinud, et ma polnud oma lapsepõlvekodust just vaimustuses ning olin poole ajast mujal, haiglates, internaatkoolides, koolide internaatides jne.

Aga ka päris pätakana olin sanatoorses rühmas, mis tähendas minu jaoks lihtsalt seda, et mind toodi esmaspäeva hommikul ja viidi koju reede õhtul. Meil olid seal rühmas kõik vanused koos ja ... võibolla me saime paremini süüa kui teised rühmad? Ma tõesti ei tea, mis selle rühma eriliseks tegi. Igatahes enamik lapsi läks õhtul siiski koju, aga mulle VÄGA meeldis, et mina ei pidanud minema. Üks öötädi andis ööseks jäänud lastele alati kõrgelt "uute raamatute kapist" raamatuid, mis polnud kõigile alati kättesaadavas raamaturiiulis, ja ise vaatas rühmatoas Vremjat. Oskasin juba kolmeaastaselt soravalt igasugust kirja lugeda ning lugesin igal õhtul mitu raamatut läbi, kui see tädi tööl oli. Selle tädi nime ma ei mäleta.

Aga päeval oli meil selline hästi vana kidur tädi, kelle nimi oli Armilde.

Käisin just pissil ja olin enne vetsu koristanud, nii et seal oli kloorilõhn ja kloorilõhn seostub mul alati vanatädi Armildega, kuna lõunauinaku ajal klooritas tema meie lasteaia potiruumi nii et oli klooritatud! :D See lõhn ei lähe kunagi meelest :)

Minul oli juba lapsena väga raske magama jääda, nii õhtul kui ka päeval.
Minu kõige elamusrikkam päevane "uinak" oli selline, mille ajal ma naabervoodis "magava" semu loksuva hamba välja tõmbasin :)
Täiega uhke olin! :D
Aga teravaid elamusi võis pakkuda ka igapäevane puhketund, sest pärast supi ja magustoidu söömist tuleb ju pissihäda peale, kui sa magama ei jää. Aga Armilde oli megakuri, kui keegi voodist välja, vetsu hiilis. Ja tema, sunnik, ise ka hiilis, ning ilmus ootamatult ja vaenulikult nurga tagant välja! No jubedalt kartsin teda! :D

Noh, aastad möödusid, läksin kooli, sain kümneaastaseks ja sündis mu Õde.
Jalutasin Viljandis, paarikuune Õde kärus, mööda Meeme tänavat, kus elas Mamma (emaema), Pioneeride parki, et Õde tukub ja mina kiigun --- ja järsku ilmub välja Armilde. Mina kogen sama hirmu, mida alati, teda ootamatult nähes :D 

Aga Armilde on nii hell ja armas, imetleb pikalt ja paljusõnaliselt beebikest, küsib, kuidas mul läheb ja igati on näha ja tunda, et tal on hästi hea meel mind näha.

Minu mõistusesse jättis see täieliku augu, et WTH????

Alles aastaid hiljem sain aru, et Armilde polnudki kuri nõid, vaid oli hirmus väsinud vana naine.
Ja teda Meeme tänaval kohates ta tõenäoliselt enam ei töötanudki, oli pensionil ja sai end lõpuks inimesena/iseendana tunda.

Ärge olge nagu tädi Armilde, eks! :D
Puhake vajadusel.
Inimlikkus ja soojus on tähtsam kui supp või tolmuimeja.
Ärge väsitage ennast nii ära, et röögite laste, mehe, sõbrannade või alluvate peale.
Me kõik tahame ennast hästi tunda ja kõik muu tulgu alles pärast seda.

Kallid-musid! :)