Pühapäeval oli postkontor kinni ja mina tegelesin pikutamise ja patarei laadimisega.
Kui ma pean kusagile välja minema, siis mu keha viskab mulle mitu häda, et ma ikka jumala pärast ei pistaks oma nina kodust välja. Iial ei tea, mis need olla võivad, aga peavalu, palavik ja unetus on kõige tavalisemad. Neile lisaks võib mind kogu aeg minestama ajada, mu kõrvad võivad täiesti lukku minna, pilt võib muutuda kuidagi viilutatuks ja need viilud on omavahel natuke nihutatud, nii et ma ei saa aru, kuhu ma astun, ja muidugi hull värisemine - nii hull, et ma ei saa mõnikord aeglustuda ja ennast pöörama suunata ning lähen otse - mööda. Ülekäigurajad võivad seetõttu väääääääga ohtlikud olla.
Seekord tekkis mulle kolm suurt punni näkku: üks lõuale, üks põsele ja üks laubale. Nnnnnicccce! :S
Unetust ma vältisin tublima doosi unerohuga, peavalu oli kerge (aga kestis palju tunde, nii et võtsin millalgi siiski 2000 mg ibuprofeeni), palavikku ja minestamist polnud, aga 15 min enne kodust väljumist hakkasid mu jalad ja käed järsku värisema ja hambad plagisema, nii et võtsin kiiresti terve Xanaxi. See hirm tabab mind ootamatult ja tegelikult ei ole ühtegi asja, mida ma teadlikult kardaksin - lihtsalt mu keha käitub, nagu ootaks teda tapaleminek. Ma ei suhtu enam sellesse pahuralt või kurjalt. Sellistel hetkedel ma suhtun oma kehasse nagu millessegi, mis vajab minu hoolitsust. Ma näen oma keha endast täiesti eraldiolevana, sest mu peas pole kunagi hirmumõtteid - keha aga on hirmusid täis. Ma ei ütleks, et ma alati saan kehale armastusega reageerida, pigem ma reageerin asjalikult nagu kiirabiarst :D Ja kõik arstid-asjamehed tahavad, et ma räägiksin, mida ma kardan, aga ma olen täiesti kindel, et mind traumeerivad lihtsalt helid ja liikumine, kiirus - visuaali puhul vilkumine ja piltide vahetumine! Kui õues poleks autosid/rattaid, valgusfoore ja reklaamplakateid vaid lihtsalt inimesed ja majad, siis poleks mul absoluutselt mitte midagi viga. Ja kuna see on lihtsalt neuroloogiline eripära, ei aita ka ükski teraapia. On arvatud, et desensitiseerimine aitab, ehk sind viiakse pidevalt kokku ärritavate stiimulitega, kuni sa neid ignoreerima õpid, kuid tegelikkuses tähendab see lihtsalt oma enesetunde keelamist. Ja ma olen megakurb, et inimesed-spetsialistid seda teistele inimestele teevad, ja veel heade kavatsustega! Tulemuseks peaks olema, et sa käitud nagu normaalne inimene ja see valetatakse 'präänikuks'. Tegelikkuses pole oma enesetunde mahasalgamises ja kõrvalelükkamises mingit präänikut, ainult piin/piits. Nagu kui sind õpetatakse mööda mõtlema sellest, et sa oled surnuks külmumas või et sul on valus. Mingi pidev spioonielu: sa ei tohi mingil juhul reeta, mida sa tegelikult mõtled ja tunned - ka piinamise peale. See on ebaloomulik ja kahjulik! Õudne, et on psühholooge, kes siiani arvavad, et mõistus peab keha ignoreerima/ületama, 'loodust valitsema', ja see on win! Ja siis nenditakse kurvalt, et aspergerite seas on erakordselt palju enesetapjaid ... Hmmm, jaaa, huvitav küll, mikstupärast? Rrrrrr! :(
Mina oma väiksele aspile ütlen, et ta võib teha kõike, mida ta tahab, aga ärgu iial uskugu, et ta peab tegema midagi, mida tema ei taha, aga keegi teine tahab. Tema elu kuulub talle ja ta ei pea meeldima mitte kellelegi peale iseenda.
Igatahes tuli esmaspäev, sättisin ennast tasakesi valmis ja ei unustanud võtta esikust karbist ID-kaarti, mis mul on tavaliselt rahakotis nagu igal normaalsel inimesel, aga Mees oli ju laupäeval käinud minu kaardiga postkontoris, nii et see oli karbis, kus tema kõiki oma kaarte hoiab - ta ei taha kasutada rahakotti :D, leiab, et rahakott on raske :D, ja kisub ta püksid alla :D
Kõmbin siis kohale, rahavast eriti pole, nii et saan ruttu 'akna ette', ütlen, et tulin pakile järele, istun toolile, võtan rahakoti välja ja ... ma võtsin kaasa Mehe ID-kaardi.
Ju me oleme ajapikku nii ühte nägu läinud :D
Istusin seal, enda üle üllatununa ja ütlesin, milles asi ja et mul on teisi omanimelisi kaarte kotis, neist raamatukogukaart ka (23 aastat vana) pildiga, et kui helistada pakil oleval telefoninumbril, siis minu kotis telefon heliseb jne, aga ... eks ma olin valmis, et miski selline ei lähe läbi.
Küllap minust oli täiesti aru saada, et ma ei hakka survet avaldama ja pole pettur, sest klienditeenindaja aitas mul leida saatelehe täitmiseks 'mustri', millega ta sai mulle paki siiski anda.
Ühesõnaga: minu kaardiga mees mulle saadetud pakki ei saanud, aga mina sain mehe kaardiga endale saadetud paki :D Džsiisus! :D
Arvasin, et äkki juba teisipäeval olen vinks-vonks, aga pole ... Nüüd mõtlen, et ... lihtsalt ootan ära, pole tähtis, millal ma jälle krips-kraps olen! Peaasi on endaga armastavalt käituda - ainult nii saab käituda armastavalt kõigi teistega ja elu on näidanud, see on on mulle kõikidest asjadest kaugelt kõige tähtsam.
Vähemalt olid mulle ka pakis mõned kleepsud ja pakk art deco stiilis kaarte :)
Lõpuks viitsisin ka pildid ära teha ja tunnen, et homme saan lõpuks jälle päevaplaani järgi elama hakata - mis on alati tore! :)
Mu uued pudinad:
No comments:
Post a Comment