Aga pühadust on võimalik tajuda ka inimeste juures. Mõne inimese läheduses on eriline pühaduse tunne, aga teise inimese läheduses ei taha nagu eriti olla. Pühaduse tunne võib avalduda ka selliselt, et kui sa mõne inimese läheduses seda tajud, paneb see ka sind tahtma olla parem. See ei ole sugugi ebameeldiv tunne, et sa oled nii patune, et sa ei kõlba, et peaksid minema jooksma, vaid see tekitab tavaliselt igatsuse olla teise sarnane.
Pühadus on pühaga ühenduses olemine. Kas või servapidi, kas või õhkõrna äärt pidi...
Mõned meist on lausa Jumala peopesa kumeruses ja tunnevad ennast seal väga hästi. Tunnevad, et nad on väga-väga hoitud ja tahavad hoida ka neid, keda Jumal nende hoolde on usaldanud. Pühadus paneb hoolima ja hoidma, mitte lendama patuste peade kohal ja neile moraali lugema. Pühadus liugleb ka üsnagi madalale, sinna kus inimesed on kummargil ega julge silmigi üles tõsta taeva ja teiste inimeste poole. Pühadus ei ole kõrgel ja kaugel.
Meie läheduses on inimesi, kes on pühamad kui teised. See ei tähenda, et nad räägiksid ainult ladina keeles või retsiteeriksid vaid vanu ja arusaamatuid palveid. Püha inimene on nagu mõistev ja varju andev pihlapuu. Nii nagu ühes ilusas laulus on öeldud: „Sinule laulan ja sina saad aru - oled nii lahke ja hea." Pühadus on pühaga ühenduses olemine.
Autor: Jaan Tammsalu, vaimulik ja Tallinna Jaani kiriku õpetaja
via Alkeemia
No comments:
Post a Comment