Suva

Tjah, tõesti, ma elektrooniliselt kirjutama ei kipu... ma kahtlustan ... mõnda aega.
Aga paberitele ikka! :)

Mõned lehed on veel pooleli - see eriti:

Ühel neist lehtedest on kirjeldatud üsna naljakas kuid mulle iseloomulik juhtum.

Tulin köögist kohvikandikuga ja podisesin omaette midagi, jõudsin elutoa ukseni, nägin Meest kirjutuslaua/arvuti taga ja jäin vait, et endale mitte häbi teha :D

Kõndisin edasi ja mõtlesin, misasja ma jaurasin?

Kuulmismälu tagasi kerides sain aru, et olin "läbi ukse tulles" hakanud kordama: "aitääääh! aitäääh! aitääääh!"

Asi on selles, et mina söön voodis ja mitte köögis.

Nii et kui ma söögi valmis teen ja mehe sööma sätin, hakkan ma mingil hetkel kandikuga oma tuppa minema. Mees logistab ennast köögilaua tagant välja (ärgem unustagem, et ta on poolest kehast poolenisti halvatud, nii et see on suur asi) ja teeb mulle ukse lahti.

Hajameelses olekus töötavad mingid harjumuslikud osad, eksju.

Nii et hajameelsena, hoolimata sellest, et Meest köögis ust avamas polnud, ma harjumuspäraselt ust 'läbides' tänasin :D :D :D 

---

Kui olin "Südame" ja Bukowski läbi saanud, hakkasin lugema Murakami "Hear the Wind Sing"i.

Loen kopsakat eessõna ja mõtlen: huvitav küll, ma tean seda kõike Murakami kohta!

Ja siis jutustust lugedes saan aru, et ma tõesti olen seda juba lugenud.

See pole mul vana raamat, nii et ... oh seda minu hajameelsust :p

---

Ja seda ka et ... Bukowskit lõpetades kontrollisin/täpsustasin mingeid asju Internetist ja sain lõpuks saja kontrollimise peale teada, et tõepoolest - Bukowski tütre (Marina Louise'i) ema FrancEyE kandis elu lõpu poole lõua otsas uhket valget habemetutti.

Võimas! :D

Enne seda ma olin märganud, et Marina täiskasvanuna oli ühteaegu habras/uje ja mehelik.

Selle naise luuletused meeldisid mulle palju rohkem, kui Buki esimese abikaasa, mingi vinge kultuurilehe toimetaja Barbara luuletused.

Barbara, vaeseke, näeb fotodel välja deformeerunud.

Kuid luuletused polnud pahad ja vaim ilmselt oli tõepoolest terav.

Ma mõtlen nii, et ... meile kõigile oleks parem, kui me saaksime aru, et meie kaaslased on meile määratud ainult selleks ajaks, mil me tõmbume.

Barbara suhtus lahkuminekusse väga jäiselt, FrancEye tahtis ise plehku panna, kui sai aru, et Buk soovib naist, kes köögis naeru lõkerdaks.

Mis paneb mind mõtlema, et mina oleks Bukowskile jube hea naine olnud.

Mulle meeldib väike pind, kus olla turvaliselt ja kogu aeg naerda :)

See on minu anne, kindlasti :)

Üks kord päevas süüa kõlbab küll, kui kaks muud söögikorda asendab vein :D

Ja veinis peitub elurõõm, nagu vanad roomlased ütlesid ;)

Muuusiiii! :)