Mälust ja valust

Allikas: Instagram @ reconnectedparenting

Me keegi ei käitu absurdselt selles mõttes, et küllap meil juba põhjust on, ükskõik, kas me läheme 'raevust hulluks' või 'armastusest arust ära' teiste meelest. Samuti on põhjendatud, kui meil on komme probleemide tekkides endasse tõmbuda, minema joosta või jooma kukkuda.
Olen nõus, et kõrvaltvaataja silmis napakad reageerimisviisid on meid kunagi ammu aidanud.
Oleks väga hea, kui me mõistaksime, et kõik need korrad, mil oleme ülereageerimisega või endasse tõmbumisega midagi ära rikkunud, olime me tingitud käitumise küüsis. Ja ma olen enda puhul märganud, et isegi mustrit läbi nähes ei saanud ma endal 'sabast kinni'. Näiteks ma teadsin, et asi ei pruugi olla hull, kuid kui keegi räägib minuga valjult ja järsult, siis ma tardun ja edaspidi ei taha enam selle inimesega tegemist teha, kuigi see on ülereageerimine ja ma tean, et see tuleb lapsepõlvest. Kauane teadmine, et tohutu hirm tõreduse ja kärkimise ees on mul lapsepõlvest ja mu keha "vvvvuhhhhhh!" reageerib põhimõtteliselt mälestusele ohust, ei teinud kergemaks ega meeldivamaks seda, et inimesed 'pauguvad' oma omapärade tõttu, ega tekitanud minus kindlust, et mind ei ohusta miski. Õiendaja oleks tõenäoliselt üsna ehmunud, kui saaks aru, et minu keha ootab, et teda järsult vastu seina või põrandale maha tõugatakse ja liigutada ei lubata (sinnamaani, et hingamist ka ei tohi näha olla, nuuksatustest rääkimata).



Aga-aga -- kui me oleme "närvihaiged", siis tuleks suhtuda leplikult, mõistvalt ja lausa toetavalt sellesse, et mõni inimene ehk ei taha meiega suhelda. Me ise võime arvata, et meie head soovid ja tegelik olemus kaalub üles selle, et me mõnikord väga negatiivset juttu suust tulistame.
Oleks väga kena küll, kui meil oleks keegi, kes suudab kibedaimad mõtted ära kuulata. Väga paljud saavad sellest aga liiga suure trauma, pole hea endaga suhtlema keelitada inimesi, kes ei jaksa meie valu kõrval olla või kes elavad taotluslikult ise nii rahulikku elu, et juba ainuüksi meie kriitilisus tekitab nendes väga suurt ebamugavust.



Me kõik väärime võimalust oma mõtteid välja öelda, kuid see ei tähenda, et meil on õigus teistelt inimestelt nõuda, et nad saaksid meie valuga hakkama.
Selles mõttes on hea, et haiget saanud inimesed, kes vajavad kuulajat, saavad vastutasuks ka ise olla kuulajad teisele endasugusele. Ja kuna nad mõlemad vajavad kuulajat, on nad nõus sellist valulikku vahetuskaupa tegema, kuid kuna valu on nende reaalsus, siis nemad kuulajana nii väga ei kannatagi. Inimest, kes hindab pehmust ja rahulikkust, et tohiks sundida kuulama sõimu kellegi või millegi aadressil, sest see on teenimatu ja rusuv.



Ma arvan, et paljudel on meeles juhtumeid, kus vana sõbraga kohtudes läheb nägu naerule, kuid teda kuulates mõtled peagi FML ja oigad endamisi veel mitu päeva. Ja võib-olla kannad selle rusuva meeleolu kellelegi teisele omakorda üle!

Meditatsioon on hea selles mõttes, et õpetab vaikust ja üksindust armastama ja siis saame me ise ennast kuulata ja lohutada.