Absurdi maitse tuleb suhu jälgides, kuidas meie plaanidest ja ettevalmistumisest hoolimata veereb elu ikka omasoodu. Kui saame aru, et nii hakkabki olema ja me ei teinud midagi valesti, võib see anda suurema vabaduse selle läbi, et me ei pinguta enam üle.
Mul juhtus vanasti pidevalt, et pingutasin selles suunas, mis suunas korralik inimene oma pingutused peaks rakendama ja valmistusin ainult selleks üheks tulemuseks, nii et kui kõik metsa läks, polnud mul enam jaksugi elada seda elu, mis ennast ise kätte veeretas.
Olin lugenud küll mõtlemapanevaid religioosseid ja vaimseid tekste, kus soovitati läbi elu kulgeda pealtvaataja rollis ja ma meenutasin seda endale küll, kuid ei saanud aru, kuidas see toimuma peaks.
Kui ma millessegi panustan, siis ma tahan seda saada, mitte pealt vaadata, kuidas see minu pingutustest hoolimata käest libiseb.
Laks kaua aega enne, kui aru sain, et nii palju ei tohi pingutada lihtsalt.
Ei tohi suvalist eelistust enda jaoks kalliks pingutada.
Hea analoog on internetiostudega.
Kui soovid oma raha eest kindlasti just sellist eset saada, siis pole mõtet kahtlastele kuulutustele vastata ja kahtlase mainega lehtedelt 'soodsalt' tellida. Arukam on kas koguda rohkem raha ja osta see asi riskivabalt või leppida sellega, et raha (jaksu) pole selle asja jaoks, nii et tuleb ilma olla. Me ei pea saama kõike, mida tahame.
Olen märganud ka seda, et kui me millegi saamiseks väga pingutama peame, siis tähendab see, et et me jõuga püüame suunata oma ellu midagi, mis sinna tegelikult ei kuulu ja see ei pruugi meile sugugi hea olla, kui me selle asja oma ellu tirime ja sellest kümne küünega kinni hoida püüame.
Kui me lepime sellega, et me ei juhi (oma) maailma, ehk et elus on palju absurdi, saame vabamaks :)
No comments:
Post a Comment