Friday, April 10, 2020

Hakka või nutma :D

Loen jälle Nisargadatta raamatukest üle ja jõudsin kohani, mis mind on alati lõbustanud.

Küsija (Q) kurdab, et kuidas tema peaks teadma, mis valikuid teha, kui tulemused järgnevad alles tulevikus. Nisargadatta (M) soovitab lihtsalt terve mõistusega inimkäitumist jälgida ja sellest järeldusi teha. Tuleb saada aru, mis on väärtuslik ja mis on mõttetu ballast. See ülearune tuleb kõrvale heita.
Aga ...
/.../you cannot abandon what you do not know. To go beyond yourself, you must know yourself.
Q: What does it mean to know myself? By knowing myself what exactly do I come to know?
M: All that you are not.
Q: And not what I am?
M: What you are, you already are. By knowing what you are not, you are free of it and remain in your own natural state. It all happens quite spontaneously and effortlessly.
Q: And what do I discover?
M: You discover that there is nothing to discover. You are what you are and that is all.
Q: I do not understand!
/😭😭😭/
M: It is your fixed idea that you must be something or other, that blinds you.


😃

Inimesed tahavad imesid teha suutma hakata - alles siis nad usuvad, et nende vaimsed praktikad on vilja kandnud 😃

No kohe nii raske on kaotada inimlikud mõõdupuud ja näha ennast universumi silmadega - kui midagi täiuslikku ja imelist. Jah, me ... noh, olgem ausad ... ilmselt hetkel pole absoluutselt täiuslikud olendid.
Kuid meil on see potentsiaal.
Läbi kõikide keerdkäikude viime me kõik ennast lõpuks "täide" ehk saame täiuslikuks koos kogu muu kupatusega.
Ja mis kunagi juhtub on ajatute silmadega vaadates alati olemas.

Kust ajatuid silmi saab?

Ainult kahtlastest kohtadest ja hõlma alt :D

Ei, tegelikult, ma arvan, et tuleb püüda olla võimalikult teisi inimesi mõistev ja aus - see on kõige kiirem tee inimesele, kellel pole õnne tõelise guruga kohtuda, kelle energia talle nii tohutult sobib, et lükkab temas vaimsed protsessid käima.

Kui ma loen Sri Nisargadatta Maharadžit, siis ma mõtlen, et see on ainus tõde ja kuidas saab üldse teisiti mõelda, aga praegu ma loen ka Jelena Roerichi guru Morya jutte ja ... see mees on ka küllaltki kooskõlaline, näib südamest uskuvat seda, mida ta räägib, kuid on väga kaugel sellest meelelaadist, et lihtsalt rahune maha ja loobu kõigest ja valgus lahvatabki välja igast kehaavausest :D, mis on minu lemmikul.
Ikkagi näe... inimesed on nii erinevad. Mõnele tõesti sobib pingutamine palju rohkem. Ma siiralt usun, et Morya usub valvel olemisse ja pingutamisesse ja ka seda, et see ongi talle sobiv tee ja võib siis ju olla, et ka paljudele tema kuulajatele sobiv tee.

Huvitav, kui mina oleks seal 1920.-30. aastatel tema kuulajate seas istunud ja tema tõelusest osa saanud --- kas ma mõtleksin praegu hoopis teisiti?

Tegelikult ma nende pingutajate raamatuid olin lugenud kuhjade kaupa enne kui Nisargatta juurde jõudsin ja nagu puuga pähe sain. Heas mõttes.
Täiuslik oled siis, kui sinu juures ei saa midagi enam kirjeldada. Miski ei sobi. Ei see, ei too. Neti neti. Seega pingutamine ei aita kohe sugugi, sest see peab meid alati tegema rohkem või vähem 'millekski'/'kellekski'.

Aga inimestele on ju suunda vaja. Sest millegi järgi peavad nad ju teadma, et/kas edenevad. Juba ainult see, et meil on vaja teada, "kusmaal" me oleme, näitab, et ego ja ambitsioonid on natuke liiga suured, et päriselt edenema hakata. Kuid ma mõtlen, et alguses ehk peab see püüdluse osa inimeses olema ja alles siis, kui "valguse maitse suus", saad aru, et see ei kao mitte kunagi mitte kusagile ja pingutada pole vaja ...

No comments: