Homme saab mu armas meheraasuke 50. aastaseks :)
Juba jumal teab mis ajast mõtlesin, et ... mul pole mõtet üritada talle pidu korraldada - ma ei saa sellega hakkama. Õieti hakkama vbl saaksin, aga hind oleks liiga kõrge - mul oleks vaja kaks aastat üksikkarantiini kusagil metsas, kus ... ma tahtsin öelda, et helikopter mulle pakke toob, aga ei, see teeb koledat häält, nii et ma peaksin lootma hääletutele "lendavatele taldrikutele". Kes ilmselt viskaks mingi lahatud lehmaraipe alla ainult :D
Aga jah, loomulikult hakkas kostma hääli, et kuis siis selle juubelipeoga olema hakkab?
Mina ütlesin alati, et mina enam pidudel ei käi, korraldamisest rääkimata.
Siiski hakkasid Mehe vanad sõbrad ja kolleegid talle üllatuspidu korraldama ja ma avastasin end mõtlemas, et see on jube armas. Seda enam, et enamik neist elab ammu Tallinnas ja nad olid kenasti valmis meie linna sõitma. Mõtlesin, et sinna vist isegi läheks :)
Samal ajal korraldasid teist pidu Mehe kunagised keskkooli-klassikaaslased. Neil on seal kolmel poisil väga lähestikku sünnipäevad ja nooremana tähistasid nad väga sageli koos, kuna olid väga ühtne kamp ja sõbrad olid ühised niikuinii.
Aga seda pidu poleks peetud Tartus ja sinna ma poleks läinud.
Aga nüüd tuli see koroona ja rahu on majas.
Ausalt öeldes ma endiselt ei käi palju kodust väljas, paar korda kuus ehk, kuid midagi praeguses emotsionaalses õhustikus sarnaneb minu meelelaadiga rohkem kui koroona-eelses maailmas. Ma ei taju, et see oleks hirmu-õhkkond, pigem teadvustamise-õhkkond. Minu meelest elasid inimesed väga mööda tõsiasjast, et miski pole püsiv, miski pole garanteeritud ja nüüd on suhtumine veidi kohasemas suunas loksunud. Olnud palju aastaid elanud sellise suhtumisega, pole minul kerge näha, miks keegi senisest rohkem kardab. Võtan seda lihtsalt nagu hästi paljusid inimpsüühika omapärasid: inimesed on sellised.
Mina pole, ja mul on palju lihtsam.
Osho ütleb, et surma kardavad need, kes pole PÄRISELT elanud, ja see on tõsi.
Mina ilmselgelt olen.
Elanud endana ja ausalt :)
Saaksin surra ühegi kahetsuseta.
Aa, seda ka et ... mingi väljaanne soovis, et Mees endast nende jaoks selfi teeks ja kui ta seda mõtet tõrjus (ta pole oma elus ühteainsatki teinud), siis et mina teeksin temast foto. Noh, heakene küll, eks ma siis tegin ... See pilt ei sobinud, kuna vähe piksleid oli. Taheti rohkem piksleid, et suurem pilt panna!
No kuulge! :D
Kust mina need pikslid võtan? :D
Fotograafi ei saa saata, sest koroona.
Ma tõin lisalambi, pildid jäid sama väikesteks.
Tehku väiksem jutt siis! :)
Pärast esimese kahe foto ära saatmist kuulsin, kuidas Mees ütles telefoni küsimusele vastates minu nime. Et kahe elliga. Ütlesin talle kõne lõppedes, et kui nad tahavad mingite uduste fotode alla autorina minu nime panna, siis ma keelan. Pangu "erakogust", kamoon. Ma ei taha niigi oma nime lehes näha, ammugi veel mingite fotokäkerdiste all 😭
Ja veel.
Mu Issake sai nädalapäevad tagasi kerge insuldi ja on nüüd haiglas.
Selle tulemusel on Emmake nii endast väljas, et ta on kõigi teiste sugulastega tülli läinud.
Minul on ta novembri keskpaigast saati blokeeritud, nii et mulle lihtsalt teised helistavad, kirjutavad, annavad edasi.
Mina ütlen ikka: ärge kuulake, ärge uskuge, blokeerige!
Ja veel tähtsam: ärge kartke, et keegi jääb uskuma tema inetuid jutte teie kohta.
Ärge lubage sülitada oma ellu.
Ärge unistage asjade selgeks rääkimisest tema puhul.
Just rääkisin Poolvend I'ga Messengeris, jutt läks sellele (mida ma teistelt juba teadsin), et Emmake helistas ka Issakese eelmisele abikaasale, Poolvend I emale, ja ajas sihukest juttu, et I ema oli mitu päeva tige nagu herilane :D
Vend R (mitte-poolik) tuli kaks päeva tagasi pikalt Lõuna-Ameerika reisult, Issake oli juba haiglas, Vend ise peab kodus paar nädalat karantiinis konutama, nii et --- hoopis teine Eesti kui see, kust ta lahkus poolteist kuud tagasi. Issakesele ta helistas, Emmakesele mitte. Ainuke, keda huvitas Emmakese käekäik oli Õde - kes on Austraalias, ehk ohutus kauguses. Ja Emmake ka Õe "saatis põrgusse" - see on otsetsitaat Õe sõnumist. Ta ei kannatanud välja Õe mingisugust suhtumist ja kõik.
Täitsa lõpp, kuidas surmahirm inimesed ärevile ajab.
Proovige kujutleda, et teil on hirm üksi jäämise ees ja selle hirmu tõttu käitute te teiste inimestega nii hullumeelselt, et keegi ei võta teie kõnesid vastu enam!
Mina aga mõtlen: miks me ei võiks teadmist kõigi surelikkusest iga kõneluse ajal meeles hoida?
Miks me ei võiks olla ettevaatlikumad, aupaklikumad ja hellemad?
Elu sunnib meid niimoodi kiirustama, et ka oma emotsioonid viskame järsu plärtsatusega lagedale, sest pole aega enda sisemusse tõmbuda ja endalt küsida: mis mind ärritab või haavab? Pole aega ennast kokku õmmelda ja seetõttu viskame süü oma halva enesetunde eest teiste kaela.
Pea-aegu kõigile kulub aeglasem elu ära.
(Aga tegelikult ma olen kuulnud üht inimest ütlemas, et stressiolukorras teeb ta parimaid otsuseid ja - teda nähes, ma usun seda. Ta on VINGE!)
Ja on nii nii nii palju hullemaid asju kui (koroona)surm.
Näiteks elamine Emmakesena.
Näiteks ... on peresid, kus vanematega, keda tegelikult ei austata ega armastata, suheldakse selle tõttu, et vanematel on nii mõndagi pärandada. Kuid on ka juhtumeid, kus pärand enam ei aita. Niisiis, mis on hullem: kas see, et sinuga suheldakse ainult loodetava pärandi pärast, või see, et sinuga polda nõus suhtlema isegi pärandi eest? Anna kasside varjupaika oma maad ja majad! Kedagi ei huvita. Peaasi, et suhtlema ei peaks.
Hohhohhooo, ja veel midagi sarnast, mõtlemapanevat.
Ma olen oma kõrvaga kuulnud vanemaid inimesi pea-aegu kiuslikult ja ähvardavalt ütlemas oma laste ja/või lähedaste kohta, et "ükskord ma olen läinud, ja siis nad veel kahetsevad!"
Mida kahetseda - see on pereti/suhteti erinev.
Kuid nüüd ma näen kõrvalt sellist asja:
inimene on suremas ja teised ei kahetse mitte seda, et oleksid pidanud surija suhtes lahkemad ja tähelepanelikud olema, talle rohkem ilusaid asju ütlema, vaid hoopis, et sureb, va risu, enne kui aru saab, et peab minu ees vabandama ja andeks paluma.
I'M SHOOK!
Ja ma ütlen teile, sõbrakesed: ei ole hea läbi elu kiirustada, huupi valides, mida edasi teha.
Me tohime panna pidurit nii kauaks, kuni saame endast ja olukorrast aru ja saame teha endale sobivad valikud, mitte ei lahmi huupi. Kui valime huupi, jäävad 'kõik' meie ümber mossitama. JA ME ISE KA! Sest meile tundub, et meid ei mõisteta, meie rasket olukorda ja keerulisi valikuid ei nähta. (Ja see on loomulikult tõsi, kuid sellega tuleks ette arvestada.)
Ja ma olen nii õnnelik, et ma olen "lapsikult/ebaküpselt" kompromissitu: kui mina peaksin helistades või kokku saades või kasvõi kirjades teesklema positiivsust või kiindumust, siis ma keelduks suhtlemast, ma ei saa teeselda/"hästi kasvatatud" olla. Ma PEAN olema aus.
Ja nii ei teki vimma, mis plahvataks kellegi surivoodil.
No comments:
Post a Comment